Füüsik Moti Fridman demonstreeris koos kolleegidega Cornelli Ülikoolist nii-öelda aega peitvat seadet, mis on võimeline “varjama” aega 15 triljondiku sekundi vältel. Uurijad kirjeldavad arXiv’is avaldatud artiklis, kuidas neil õnnestus kiudoptilist kaablit läbivat valgust kokku suruda ning seejärel taas “lahti pakkida”, mis põhjustas ajalise viivituse tekitanud tühimiku.
Erinevalt teistest tõestatud varjamise vahenditest, mis toimivad valguse paindumisel ümber objektide, töötab see varjeseade optilist kaablit läbivat valgust kokku surudes spetsiaalse räniläätse abil, mille tõttu osa seda läbivast valgusest kiireneb ning osa aeglustub, mis põhjustab lainete jagunemise. Piki kaablit kaugemal asuv teine lääts põhjustab valguse taasühinemise. Tulemusena ilmneb kaabli otsast muutumatuna näiv valgus, mis tähendab, et kahe läätse vahelises väikeses ruumis võisid või oleksid võinud toimuda sündmused, mis poleks jäädvustunud, kirjutab Physorg.com.
- Samal ajal kui uus tehnoloogia paistab olevat rakendatav signaalide töötlemisel, võib võrdse tõenäosusega juhtuda, et seda kasutatakse nii headel kui halbadel eesmärkidel. Näiteks, kui kodeeritud teateid saaks peita seesuguste varjeseadmete järjestikku, võiks see muuta nende tabamise keeruliseks, luues väga turvalise kommunikatsioonivõimaluse. Teisest küljest paistab loogilise järeldusena, et kui seesugust viivitust ajas seadistada mitmekordselt käima ja kinni pulseerima siis, kui andmed seda läbivad, võib seda kasutada andmete püüdmiseks ilma mingi jäljeta sellsest.
Demonstratsioonis kasutatakse ajutist valgustühimikku kiudoptilises kaablis aja peitmiseks ruumi ja aja vahel. See on võimalik kuna, et difraktsion ja hajuvus on aegruumis sümmeetrilised. Kui tehnoloogiat oleks võimalik laiendada päris maailma suurusjärku, võiksime seista kahe läätse vahele ja teha kõike, mida soovime ning sellest poleks mingisugust jäädvustust ajas. Ülejäänud maailma jaoks ei oleks seda kunagi juhtunud. Paraku ei saa see kunagi reaalsuseks – teadlased sõnul, et ei tooda praegune tehnika tõenäoliselt suuremat kui 120 mikrosekundi pikkust ajavahet; selle aja jooksul pole võimalik midagi varjamist väärt ette võtta.
Teadusartikkel: “Demostration of Temporal Cloaking“
Leave a Reply