Remco van den Boschi juhitav Max Plancki Astronoomiainstituudi (Max Planck Institute for Astronomy) töögrupp avastas vaatlusandmetest musta augu, mille ebaproportsionaalne suurus võib kõigutada galatikate evolutsiooni mudelite alustalasid. Avastatud kosmiline keha on 17 miljardit korda raskem kui Päike. Nii suur mass on oluliselt suurem, kui mudelid ennustada lubavad. Avastus on seda põrutavam, et musta auku ümbritsev galaktika on küllaltki väike. Tegemist võib olla massiivseima seni avastatud musta auguga.
NGC 1277 ketasgalaktikas Hubble kosmoseteleskoobi pildil. See väike lapik galaktika peidab endas suurimat seni avastatud musta auku. 17 miljardi Päikese massiga must auk moodustab ümbritseva galaktika massist 14%.
Käibel olevate astronoomia teooriate kohaselt peaks pea iga galaktika keskmes asetsema supermassiivne must auk, mille mass on mõnisada tuhat kuni mõni miljard Päikese massi. Kõige paremini uuritud, ligi nelja miljoni Päikse massiga must auk asetseb Maa kodugalaktika Linnutee keskel.
Galaktikate masside ja neis olevate tsentraalsete mustade aukude suhtes ilmneb vaatlusstatistikast huvitav trend. Nimelt on galaktikakeskme musta augu massi ja galaktika tähtede masside vahel otsene seos. Tavaliselt on musta augu mass tühine osa galaktika kogumassist.
Seos tsentraalse musta augu massi ja galaktika tähtede masside vahel on galaktilise evolutsiooni üks alustalasid. Ent Boschi avastus räägib teooriale vastu. Teadustöös kasutati Hubble kosmoseteleskoobi ja Hobby-Eberly teleskoobi poolt tehtud kujutisi.
Vastavastatud must auk asub ketasgalaktika NGC 1277 keskel. Praegu hoiab surima musta augu tiitlit 6-37 miljarditPäikse massi kaaluv kosmosekeha. Kui osutub, et rekordihoidja mass on arvuvahemiku esimeses pooles, on kuningas troonilt löödud. NGC 1277 on suuruselt teise musta augu naaberauk.
Suurim üllatus on aga, et NGC 1277 mass on ligikaudu 14% ümbritseva galaktika kogumassist. Tavaliselt moodustab tsentraalse musta augu mass galaktika massist 0,1%. Astronoomid oleks taolise supermassiivse musta augu olemasolu ennustanud kümme korda suuremale elliptilisele galaktikale.
Ehk on avastus juhuslik? Esialgne andmete analüüs näitab, et tegemist on fundamentaalsema probleemiga. Nüüdseks on avastatud veel viis galaktikat, mis on küllaltki väiksed, ent esimesel hinnangul omavad ebaproportsionaalselt suurt tsentraalset musta auku. Kindlate järelduste tegemiseks tuleb oodata täpsemaid galaktika kujutisi.
Edasiste sarnaste avastuste korral peavad astronoomid galaktikate evolutsiooniteooriad uuesti läbi mõtlema. Iseäranis tuleb üle vaadata varase Universumi arengulugu, sest avastatud supermassiivne must auk on hinnanguliselt vanem kui 8 miljardit aastat. On selge, et sellise musta augu põhjustanud protsess juhtus ammu.
Allikas: ScienceDaily
Andmed on erinevad, kuid välisajakirjandus räägib siiski rohkem Linnutee keskmes oleva musta augu suuruseks 4 miljonit Päikese massi.
Kas galaktikad peavad moodustuma kõik samamoodi? Et algul galaktika, ja siis tema tsentraalne must auk? Või vastupidi – et algul on must auk ning galaktika tekib tema ümber? Mõlemad võimalused?
Jaa, tõepoolest ligi neli miljonit Päikese massi, number jäi tekstist kuidagi kõrvale. Suur tänu tähelepanu juhtimise eest, viga parandatud! Kõik galaktikad ei teki samamoodi, vastasel juhul näeksid need ju kõik ühesugused välja. Supermassiivse musta augu tekkimise kohta ei ole aga veel selget number-üks teooriat.