Levinud legendi järgi tuli Isaac Newtonile gravitatsiooniteooria idee mõtteisse siis, kui talle õun pähe kukkus. Annab vähe lootust, et sarnane vahejuhtum ajendaks eesti gümnaasiumilõpetajat füüsikat õppima. Kolm aastat tagasi astus Tartu Ülikooli füüsikastuudiumisse 54 tudengit. Nominaalajaga lõpetas neist 9. Kilde reaalteaduste õppimise ilust ja valust vahendab esmaspäeval Ülikooli sammaste vahelt bakalaureusediplomiga väljunud füüsikatudeng Annika Pille.
Oled pärit Viljandist. On jäänud mulje, et sestsamast linnast tuleb rohkesti tublisid füüsikuid. On põhjuseks hea bussiühendus või hoopis innustav õpetaja?
Ära aja, Pärnust on ka päris palju tudengeid. Vegard, Ats, Henri Daniel, Sven – kõik tulid koos Pärnust füüsikat õppima, muide. Ega ma kõigi päritolu teagi. Viljandi Maagümnaasiumi, mida enam ei ole, reaalainete õpetajad olid mul tõesti vahvad. Füüsikat õpetas Airi Tullino, särtsakas noor naine, kes ka Tartus vastava eriala omandas.
Miks just füüsika?
Füüsika oli ainus teema, mis keskkooli lõpus painama jäi. Ilmselgelt koolivalemid kogu loodust piisavalt täpselt ei selgita. Tahtsin teada, kuidas asjad tegelikult käivad. Lisaks on Tartu mõnus väike linn.
Oli ehk alternatiivmõtteid, et vaba aasta, reisid ilmamööda ringi ja kogud mõtteid, või olid need ennegi selged?
Oleks riigieksamite tulemused mõne punkti võrra kõrgemad olnud, oleksin võib-olla juurasse proovinud. Ülejäänud ainetega on minu arvates võimalik end iseseisvalt huvikorras edukalt kurssi viia. Tundsin, et reisida jõuan hiljemgi. Kui matemaatikal põhinevat eriala õppida, on seda mõtet teha kohe pärast keskkooli, mil varemõpitu enam-vähem meeles.
Põhikooli lõpus mõtlesin hoopis näiteks Eesti Kunsti- ja Teatriakadeemias õpetatava graafilise disaini, arhitektuuri või fotograafia erialale.
Need mõtted oled maha matnud?
Põhimõtteliselt küll jah, kunsti teen hobikorras, joonistan. Tunnen, et hakkaksin loometööd vihkama, kui peaksid seda täiskohaga õppima. See oleks vahva hobi kaotamine.
Minu joonistamisharrastusel on pikem lugu. Käisin esimesed 9 aastat Viljandi Maagümnaasiumis kunstikallakuga klassis ja võtsin osa kooli kunstistuudio tööst. Ülikoolis õppisin veel sel aastal Veiko Klemmeri käe all vabamaalimise kursusel. Joonistamine maandab hästi pingeid.
Ühesõnaga, sügisene Tartu, Lotmani purskkaev veel töötab, öökülmasid ei ole ja pronksist tudengid suudlevad vihmavarju all. Sina kuulasid esimesi füüsikaloenguid. Millised, kui mäletad, olid esimesed muljed?
Esimesed muljed olid seotud ülivahva kursusega, millesse õppima sattusin. Ega esimesed paar kuud õppimisest eriti midagi välja ei tulnud. Tuli ikka ja jälle kursakaaslaste ja Tartu pubidega lähemalt tutvuda. Ent sai ruttu selgeks, et Ülikool on tunduvalt keerulisem, kui aimata oskasin. Oli harjumatu, et keegi otseselt ühtegi kodutööd ei anna ega kontrolli. Samas, kui neid ei tee, ega siis järgmises loengus või seminaris midagi eriti aru ei saa. Olin harjunud keskkoolis sellise režiimiga, et õpin koolis, teen tunnis kaasa ja kodus pole vaja enam midagi üle õppida.
Pooleli sa ometi ei jätnud. Mis motiveeris sind hambaid kokku suruma ja edasi punnima – sõbrad, põnevad teemad?
Kõige rohkem motiveeris vist isiklik jonn, et olen juba nii kaugele jõudnud ja tegelikult on kõige väsitava kõrval liiga põnev, et alla anda. Kursusevälised sõbrad olid viimasel aastal väga heaks toeks. Nad tõid mind maapeale tagasi ja aitasid füüsikast puhata. Ja toosama joonistamine ning maalimine oli ses mõttes õigel kohal.
Kas peale joonistamise veel midagi füüsika õppimise kõrvale mahtus? Tean, et oled tegutsenud Teadusbussis ja Eesti Füüsikaüliõpilaste Seltsis.
Teadusbuss, jah, sobitus põhiliselt esimesse aastasse. Viimasel aastal tegelesin sellega napilt. Aitasin korraldada Rahvusvahelist Füüsikaolümpiaadi IPhO, võtsin mõne füüsikaõpetajate aine. Eesti Füüsikaüliõpilaste Selts on minu jaoks uuem asi, eriti aktiivne liige ei ole. Teisel tudengiaastal olin tuutor.
Tegid sa õppimise kõrvalt tööd?
Pigem mitte. Lõputööd kirjutades sain Füüsika Instituudist palka. Teen Viljandis isa firmas klienditeenindustööd, esimesel tudengiaastal nädalavahetuseti näiteks. Tööd tegin vähem siis, kui tudengieluga rohkem harjusin ja oma eelarvet majandama õppisin. Sel kevadel olin füüsikaliste mõõtmiste aluste praktikumis õppejõu abi, parandasin rebaste protokolle.
Peaks tudeng üleüldse õppimise kõrvalt tööd tegema, on sul ses osas põhimõtteline seisukoht?
Leian, et noor inimene kindlasti peaks tööd tegema. Just selle pärast, et aru saada, et raha ei kasva puu otsas või vanemate pangakontol. Iseasi, kas just koolitööga paralleelselt. Kui ta jõuab, miks mitte. Arvan, et füüsika kõrvalt jääb tööks liigvähe aega ning tähelepanu. Inimesed on erinevad.
Füüsika õppekava on muutumas, osalt tänu aastavanusele Eesti Füüsikaüliõpilaste Seltsile ning aktiivsetele tudengitele. Mis on sinu arvates viimase kolme aastaga füüsikaõppes paremaks muutunud, mida paremat on tulevastel tudengitel oodata?
Minu meelest võib muutused kokku võtta asjaoluga, et on tekkinud suhtluskanal üliõpilaste ja õppejõudude vahel. Mõtlen peale õppeinfosüsteemi tagasiside. Programmijuht on vist tüdimuseni kuulnud kõikvõimalikke arvamusi peaaegu kõigi füüsika õppekava ainete kohta. Nüüd julgevad tudengid lõpuks oma arvamuse ka välja öelda. Ja sealjuures korraliku konstruktiivse kriitikaga.
Tahaksid sa midagi paremaks muuta või tagasi pöörata?
Värske bakatöö kirjutajana leian, et juhendamist võiks paremini organiseerida. Ka juhendajatele võiks teha väikesi koolitusi, et milline on bakalaureusetööle vastav tase. Minu meelest see üks hägusemaid küsimusi. Juba mitmendat aastat kuulab komisjon bakakaitsmisi, mida võiks vabalt ka magistritööna esitada. Mitte, et see iseenesest halb oleks, aga tudengina on lõputöö alguses rohkem segadust kui infot. Vähemalt selline on minu kogemus.
Minu käest on sageli küsitud:”Hea küll, õpid füüsikat, aga mis tööd sa tegema hakkad?” Ehk – kirjutan mõtet lahti – kas asjast saab valesti aru ühiskond või tudeng? Füüsikat ei saa minna õppima ootusega, et pärast lõpetamist on kohe kindel töökoht sõna klassikalises mõttes, et näiteks kontoritöö üheksast viieni. Ühesõnaga, mis on füüsika õppimise funktsionaalne eesmärk? Anda hea baasharidus muude erialadega jätkamiseks? Füüsikuid astub sisse, lõpetab vähe, magistrisse astub veel vähem, ju.
Minu jaoks on füüsika kõige üldisem eesmärk õpetada mõtlema, analüüsima ning seoseid looma. Reaalselt, valemiliselt. Õpitu analoogia põhjal.
Miks mitte siis semiootika?
On tõsiasi, et jah, füüsika baasteadmised ei anna ühtegi ametit, ent nad annavad võimaluse hiljem probleemidele süviti läheneda. Semiootika kirjeldab omaette märgimaailma, füüsika üritab kogu loodust mudeliteks jagada ja ideaalis üheks mudeliks kokku panna. Selles mõttes on füüsika ülim. Ja füüsika kasutab natuke konkreetsemat keelt – matemaatikat.
Seda silmas pidades, kavatsed sa magistrantuuris jätkata?
Jah, ikka.
Ja doktoris?
Eks näis, kuidas mulle see teadustöö istub, õunte pealt vaatame. Vara öelda veel.
Millist füüsikalist avastust tulevikust enim ootad, kui üldse?
Ootan sellist, mida ei oskaks oodata – midagi, mis keeraks kõik taaskord pea peale (nagu ennevanasti on juhtunud). Huvitun kõige rohkem teadmiste piirimail olevatest asjadest, poolenisti ulmest.
Kui sul oleks võimalik abiturienti, kes füüsika õppimist kaalub, kuidagi toetada, siis mida sa ütleksid, mis kirjakese sa talle padja alla paneks?
Tule, õpi, ja ära anna alla, sest vahva on. Ainsad asjad elus, mis tõeliselt tegemist väärivad, on väljakutsed. Ja füüsika on üks paras väljakutse, vähemalt minu meelest. Füüsika ei ole lihtsalt eriala, see on mõtteviis.
Küsis: Uku Püttsepp
Annika Pille lõputöö teemal “Joodi lõksustamise uurimine nanopoorses 12CaO*7Al2O3 kristallstruktuuris” leiad siit.
Leave a Reply