Veebruar 1955: langevarjur kukub 370 meetri kõrguselt lendavalt lennukilt C-119, suutmata oma langevarju avada. Ta maandub selili lummi, tekitades meetri sügavuse kraatri. Ohver viiakse lennukiga haiglasse, kus tal avastatakse vaid mõned väiksemad luumurrud ja paar sinikat.

Märts 1944: Kuninglike Õhujõudude seersant Nicholas Alkemade, Lancasteri pommituslennuki tagumine kuulipildur, avastas Saksamaad pommitades, et lennuk põleb ning ta ei ulatu oma langevarjuni. Pärast 5,5 kilomeetri kõrguselt hüppamist kukkus ta puuvõrasse ja sealt lumme, kuid ometi olid tal vaid mõned kriimustused ja sinikad.

Teine maailmasõda: Nõukogude õhujõudude leitnat I. M. Tšisov sattub vastamisi tosina Messerschmittiga ning otsustab katapulteeruda. Et mitte saksa pilootidele lihtsaks märgiks olla, otsustab ta viivitada langevarju avamisega, kuni ta on vaenlastest oluliselt allpool. Paraku kaotab ta 7 kilomeetrise kukkumise jooksul teadvuse. Õnneks kukub ta lumisesse jõeorgu ning vigastustest hoolimata on nelja kuu pärast tagasi teenistuses.

Võib-olla on isegi veel kummalisem trikk, mida pikka aega esitas Henri LaMothe. Ta sukeldus 12 meetri kõrguselt hüppelaualt vaid 30 sentimeetri sügavusse vette. Talle mõjus jõud, mis ületas umbes 70 korda ta enda kehakaalu. (Trikk on küllaltki ohtlik ning seda ei tohiks korrata. Üks hulljulge noor mees üritas seda ja on nüüd kaelast allapoole halvatud.)

Meediast võib lugeda ka teistest, kes pärast kõrgelt kukkumist ellu jäävad (ja veel rohkem neist, kes ellu ei jää). Mis on ellujäämise saladus?

Loomulikult on kukkumiste puhul tapvaks aspektiks jõud, mis kokkupõrke ajal maapinnaga (või millegi muu tahkega) ohvrile mõjub. See jõud on võrdeline ohvri impulsiga enne kokkupõrget ning pöördvõrdeline kokkupõrke kestusega. Impulss sõltub ohvri kiirusest ja massist. Kui kukkumine toimub piisavalt kõrgelt, saavutatakse millalgi lennu jooksul lõplik kiirus. Kuigi gravitatsioon mõjub endiselt, tasakaalustab selle mõju õhutakistus. Lõppkiirus sõltub ohvri kehaasendist: väljasirutatud käte ja jalgadega on õhutakistus suurem kui lihtsalt pea või jalad ees langedes. Samas ei ole käed-jalad laiali kukkumine pärast pikka lendu ilmselt kuigi kasulik. Otsustavam tegur on kokkupõrke kestus. “Kõva” kokkupõrke kestab 0,001 kuni 0,01 sekundit ja ohvrit peatav jõud on kindlasati surmav. “Pehmema” kokkupõrke korral (peatumiseks kulub rohkem aega) on jõud väiksem ning ohver võib ellu jääda. Sügavasse lumme kukkumine võib piisavalt kokkupõrget pikendada, et ellujäämine võimalik oleks. Ilmselt oli ka 30 sentimeetrit vett La Monthe jaoks piisav, et ellu jääda.

Pea peale kukkujal on palju suurem tõenäosus surma saada, sest selgroog ja aju on haavatavad.