Mis on füüsika: rakenduslik

Marko  Kaasik

Alusuuringute ja insenerinduse (engineering) vahel on suur ala, mida nimetatakse rakendusuuringuteks.

Loodusteaduses võib veidi lihtsustatult öelda, et alusuuringud on need, kus uuritakse huvitavaid loodusnähtusi (veel) teadmata, kas sellest võib kunagi midagi kasulikku tulla. Selle finantseerimine on riigi investeering teadmatusse, aga ilma ei ole globaalses perspektiivis järgmisi tasemeid. Rakendusteaduses on üldiselt teada, mida tahetakse saada ja milleks see vajalik on. Toon näite oma erialalt: luua ilmaprognoosi mudel, mis annab kvaliteetset ennustust ühe päeva võrra pikemaks ajaks ette kui senised. Seniste kogemuste põhjal on selleks vaja kümmekond aastat, mitmeid töörühmi üle maailma, maailma võimsaimaid arvuteid ja peamine: tipptasemel teadlasi. Ph.D. on miinimumnõue, et siin mingi iseseisev panus anda ja selle kraadini jõudmine toimub käealusena töö käigus. Eelnenud näidet jätkates insenerindus on väljatöötatud ja fikseeritud koodiga mudeli töös hoidmine (ilmateenistuses), varustamine algandmetega, pisitäiustused näiteks sisendformaadi muutmise tõttu, kiirreageerimine crashˇi korral ja programmi töövõime taastamine jms. Selleks on vaja erialaseid teadmisi informaatikast ja atmosfääri dünaamikast, kuid üldiselt piisab magistri tasemest.

Inseneriteadmiste sisseostmine on loomulik protsess, kuid midagi tuleb ka välja müüa, selleks et oleks, mille eest sisse osta. Loodusvarasid Eestil müüa ei ole. Tarbekaupade tootmises me juba praeguse palgataseme juures Kagu-Aasiaga konkureerida ei suuda - sellele orienteerumine tähendaks keskmise arengumaa staatust, mitte enamat. Teiseks, ilma rakendusteadusliku baasita ei suuda sisseostjad otsustada pakutavate insenerilahenduste kvaliteedi ja asjakohasuse üle, võivad lasta endale saasta pähe määrida ja päris kindlasti satuvad väliskorporatsioonide lõa otsa: selleks, et see, mis sa juba ostsid, korralikult töötaks, osta veel see, see, see jne.

Ratsonaalseks tehnoloogiliseks arenguks tuleb riigil finansteerida rakendusteadust ja aidata leida töörühmadel koht rahvusvahelises tööjaotuses - siin domineerib üldiselt koostöö konkurentsi üle. Teiseks on vaja arendada rakendusteaduslike töörühmade sidet lõpprakendajatega, olgu need siis ettevõtted või avalik sektor. Mõlemad tunnevad puudust kõrgema vaatega asjatundjatest. Mis puudutab alusuuringuid, siis siin seisneb riigi ja rahvuse "tulu" peamiselt prestiizhis, mida ei tohi üldsegi mitte alahinnata!