Teadmistepõhisest Eestist ja teadmistepõhisest majandusest on väga palju mõeldud, räägitud ja kirjutatud. Mida selle nimetuse all siis õigupoolest mõeldakse?

Teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon on arenenud riikide teadmistepõhise ühiskonnamudeli keskmes. Teadmistepõhiseks nimetatakse ühiskonda, kus teadmised ja oskused on tähtsaim strateegiline ressurss ning eesmärkide saavutamine riigivalitsemises, majanduses, sotsiaalelus ja loodushoius toetub teadmistele, analüüsile, diskussioonile ja koostöövõimele. Teadusuuringud laiendavad teadmisi, suunavad haridust, kujundavad väärtushinnanguid ja on aluseks ühiskondlikule arengule. Ühiskonna praktiliste probleemide lahendamiseks on vaja otsese rakendusliku väljundiga eesmärgipäraseid uuringuid. Tulevikku suunatud teadusuuringud ja eesmärgipõhised rakendusuuringud on tihedalt seotud ning mõlema suuna kattuvusala on üha suurem. Seetõttu on oluline leida sobiv tasakaal teaduse kahe suuna vahel. Sõltumata uuringute suunast, on teadustegevuses määravaks tipptase ehk eesliiniteadus (frontier research).

Teadmistepõhist majandust iseloomustab toodete ja teenuste suur lisandväärtus, mis saavutatakse pideva uuendustegevuse kaudu. Uuendustegevus ehk innovatsioon hõlmab nii uute teadussaavutuste kui ka juba olemasolevate teadmiste, oskuste ja tehnoloogiate uudsel moel kasutamist (vt ka selle dokumendi täisteksti).

Ehk siis teisiti sõnastades: selle asemel, et teha odavat tööd, mida kõik oskavad aga keegi teha ei viitsi (puude raiumine, koristamine jms) võiksime me teha tarka ja kavalat tööd mida teised ei oska aga mille tulemust nad ostaksid (masin mis raiub puid või mis kõrvaldab üldse vajaduse puu järele, asendades selle millegagi, mis on oma omadustelt palju parem kui puu).

Enne selle dokumendi ilmumist oli töö aluseks Eesti teadus- ja arendustegevuse strateegia "TEADMISTEPÕHINE EESTI 2002-2006" (vt täisteksti siit). Samas võib dokumendist TEII 2007-2013 lugeda:

Kahjuks pole Eesti suutnud strateegias (TEII 2002-2006, toim.) planeeritud ja Riigikogu poolt heakskiidetud rahastamise kavast kinni pidada. Viimaste aastate tegelikud investeeringud on strateegias kokkulepitud sihttasemetest lähtumise asemel kujunenud iga-aastaste eelarveläbirääkimiste käigus ja jäänud strateegias kavandatust oluliselt madalamaks. Strateegiat on rakendatud ulatuses, mis vastab selleks tegelikult eraldatud ressurssidele.

Nii et plaan sai justkui ära tehtud, aga asi ise läks rahulikult oma rada edasi. Loodame, et tulevatel aastatel poliitikud leiavad endas meelekindlust ning teevad kõik endast oleneva, et eesti mees oleks rohkem Kaval-Ants kui Vanapagan.