Meenutus lahkuvast suvest

Sel suvel sai EFS füüsikaõpetajate suvekool kümneseks ja sõitis esimest korda välismaale. Jaanipäeva järgsel nädalal võõrustas meie õpetajaid Ventspils. Ehk aitab järgnev lingikogu läheneval talvel mõtteid mõlgutada uute suvekoolide teemal.

Ventspilsi linn oli varasuviselt kena ja sõbralik. Suvekooli võõrustas kohalik kõrgkool.

Ventspilsi raadioastronoomia keskuse VIRAC vana kodulehte enam ei uuendata, aga sealt leiab veel ajaloolist infot ja häid pilte. Uus leht on täiesti olemas ja mõistlikult uuendatud. Raadioteleskoobi kõrval asub rahvusvaheliselt tuntud turismiobjekt, Irbene kummituslinn.

Ivars Šmelds rääkis rahvusvahelisest koostööst mitmel alal (VLBI, Sura) ja näitas muuseumituba, mis pühendatud Friedrich Zanderile. Zander oli Riiast pärit baltisaksa päritolu kosmosetehnika teerajaja. Konstantin Tsiolkovski, keda tihti peetakse esimeseks kosmoselendude propageerijaks ja raketiteadlaseks, oli tegelikult teoreetik, kes kunagi rakette ei ehitanud. Zander seevastu ehitas nii katseseadmeid kui rakettmootoreid, st võttis väga tõsiselt oma elu motot: „Edasi, Marsile!”
Цандер, Фридрих Артурович
Константин Эдуардович Циолковский

Pildialbumeid on jagamas Siim ja Jaan. Siimult ka videlõigud Ventspilsi linnast ja teleskoobi taldrikult.

Ühispildi saatis Katrin Laas

Ja nüüd midagi täiesti erilist!

Konstantin Tsiolkovsky
Born

Rebane hiiretab magnetsihikuga

Saksa ja Tšehhi teadlased avaldasid 2010. aasta detsembris artikli sellest, kuidas rebased jahivad hiiri paksus lumes või kõrges rohus. On üldiselt teada, et nad hüppavad hiire peale kuulmise järgi. Uuritud rebased tabasid hästi saaki hüpetel kirde suunas, natuke ka lõunapoole sihtides. Teistes suundades jaht enamasti äpardus. Ilm, aastaaeg, rebase iga, sugu jms küttimist märgatavalt ei mõjutanud.

Arvatakse, et rebased näevad mingil moel Maa magnetvälja jõujooni. Suuna määravad nad kuulmise järgi, kõigutades pead, et kõrvad oleks vaheldumisi erineval kõrgusel. Kaugust määravad nad magnetvälja inklinatsiooni abil. Nii nad saavadki hüpata väga rutiinselt, iga kord samale kaugusele. Hästi käppaharjutatud tegevus on alati edukam kui juhuslik üritus. Populaarne seletus rebaste meetodile on selline:
Oletame, et teie külge on kinnitatud kaval elektrooniline seade, mis suunab laserikiire alati piki Maa magnetvälja jõujoont. Kui te kõnnite tänaval põhjasuunas, siis näete enda ees pidevalt punast täppi, udusel hommikul isegi tervet kiirt. Mõne päevaga harjute ära, et täpi suunas on esemete kaugust lihtsam hinnata. Alateadlikult hakkate olulisi liigutusi tegema selles suunas.


Pilt nature.com uudisblogist.

Loomade magnetmeelt on varemgi uuritud. Mõned aastad tagasi avaldati teade, et rohusööjate karjad hoiavad toitudes pead põhjasuunas, kui muud tegurid (tuul, vihm, maastik) ei sega. Elektriliinid ajavad karja segadusse, häirides Maa magnetvälja tundmist. Ei ole päris võimatu, et ka (vähemalt mõned) inimesed võivad omada magnetmeelt.

Uus boson, Higgsil hea meel!

Peter Higgs

Peter Higgs avaldas täna CERNi seminaril heameelt, et see juhtus tema eluajal. Rolf Heuer ütles seminaril, et täna on eriline päev, aga hoidus peategelast nimepidi nimetamast. Pressikonverentsil seletas ta, et kuigi kõik on nõus, et see on olemas, oleme alles uue raja alguses ja vastuseta on esialgu küsimus, kas see on standardmudeli Higgsi boson.

ERR teadusportaali kokkuvõte, Mario Kadastiku intervjuu.
CERNi pressiteade.
Peter Higgs ise intervjuud ei anna,
aga tema ja paljude teiste salvestatud sõnavõtud on CERNi videote hulgas juba vaatata ja kuulata.

Suvekool II – hea küsimus

Läinud aastal Tallinnas peetud suvekoolis rändas ringi üks küsimus, mis veidi lihtsustatult kõlab nii:
“Tähtedes toimuva tuumasünteesi käigus saab vesinikust heelium. Vesinku tuumadeks on põhiliselt prootonid, aga heeliumi tuumades peavad olema ka neutronid. Kust saab heelium oma neutronid, kui neid vesinikus ei ole?”

Kõik esinejad lükkasid küsimuse tagasi (viidates oma kitsama eriala spetsiifikale) või lükkasid edasi (viidates järgmisete esinejate paremale ainetundmisele). Akadeemik Ene Ergma vastas viimasel päeval küsimuse siiski möödaminnes ära. Ta ei saanud viidata ei järgmisele päevale, ega teistele esinejatele.

Kõigepealt kuulame klassikut. Oma raamatus What Do You Care What Other People Think? kirjutab Richard Feynman:

Ma arvan, et isa oli minuga rahul ja õnnelik. Ent ükskord, kui olin tagasi MITist (olin seal õppinud mõned aastad), ütles ta „Mind on alati vaevanud üks küsimus, ma ei saa sellest päris hästi aru ja sina oled nüüd saanud haridust neis asjus.”

Küsisin, mis see on.

Ta ütles: „Ma saan aru, et kui aatomis toimub üleminek ühest olekust teise, kiirgub sealt valgusosake, mida kutsutakse footoniks.”

„See on õige,” ütlesin mina.

Tema küsib: „Kas footon on aatomis enne seda olemas?”

„Ei, enne ei ole seal footonit.”

„Nojah,” ütleb ta „kust ta siis tuleb? Kuidas ta siis sealt välja tuleb?”

Püüdsin seletada, et footonite arv ei ole jääv, elektronide liikumine lihtsalt tekitab neid, aga see ei olnud väga hea seletus. Ütlesin: „See on nagu heliga, ma tekitan seda praegu, see ei ole minu sees enne valmis.” (Sellega pole nii nagu mu väikese pojaga, kes äkki ühel päeval, kui ta veel päris pisike oli, teatas, et ta ei saa enam öelda ühte kindlat sõna. Tuli välja, et see sõna on „kass”. Põhjuseks oli, et tema „sõnasahtlist” oli just see sõna otsa saanud. Pole olemas sõnasahtlit, kust saaks sõnad ära kasutada lastes neid sealt välja tulla. Samamoodi ei ole aatomitel „footonite sahtlit”.)

Selles osas ei olnud ta minuga rahul. Ma ei saanud talle kunagi seletatud asju, mida ta ei mõistnud. Nii et see oli ebaõnnestumine. Ta saatis mu kõigesse neisse ülikoolidesse, et neid asju teada saada ja ta ei saanudki.


Skeemi, millele Ene Ergma viitas, võib igaüks ise leida vikipeediast:

Trikk on põhimõttelt lihtne, prooton peab muutuma neutroniks. Laengu jäävuse tõttu jääb üle positron. Muidugi on asi tegelikult natuke keerulisem, aga heeliumi (ja teiste elementide) saamise idee looduses ei ole kaevandamine. Selleks, et midagi saada, ei pea see enne olemas olema.

Eelmise aasta võlana on ikka veel hea lahenduseta trolliakna ja kiirenduse ülesanne.

Seekordne suvekool stardib homme.

What Do You Care What Other People Think?

Neutriinouurijad möönavad, et Einsteinil oli õigus

Lõppev kooliaasta on möödunud neutriinojuttude saatel.
Meenutame kui ilmus 22. septembri artikkel – arXiv.org, et akadeemik Peeter Saari Voore seminaril elutargalt soovitas selle küsimusega veidi kannatada ja kuidas teadusaasta alustamiselgi seesama teemaks oli.

Phys.org vahendab nüüd Kyotost

8. juunil teatasid teadlased, et eksperiment, mis kippus vaidlustama Einsteini teooria absoluutkiirust, osutus vigaseks ja subatomaarsed osakesed, nagu ka kõik muu, alluvad kosmilisele kiiruspiirangule.

Euroopa Tuumauuringute keskuse (CERN) teadurid vallandasid eelmisel aastal tormi, kui avaldasid katseandmed, mis näitasid nagu edestaks neutriinod sekundiga valgust umbes kuue kilomeetri võrra. Avastus ähvardas kaasaegse füüsika pea peale pöörata ja lüüa mõra Eisteini 1905. aasta erirelatiivsusteooriasse, mis kirjeldas valguse kiirust kui suurimat kiirust maailmas.

Nüüd teatab CERN, et varasemad tulemused olid valed ja süüdistada tuleb vigaseid seadmeid. „Kuigi see tulemus pole nii põnev, kui mõnelegi võiks meeldida, siis on see just see, mida me sisimas ootasime,” ütles keskuse teadusdirektor Sergio Bertolucci. „Lugu köitis laia publiku kujutlusvõimet ja andis inimestele võimaluse näha kuidas teadusmeetod toimib. Ootamatu tulemus pandi tõsiselt proovile, uuriti põhjalikult läbi ja lahendati osaliselt tänu normaalolukorras võistlevate eksperimentide koostööle. Nii liigubki teadus edasi.”

Aega võeti neutriinode teekonnal Genfi lähedalt, CERNi suurest maaalusest laborist kuni Gran Sasso laboratooriumini Itaalias. Neutriinod liikusid maakoores 732 kilomeetrit. Tee läbimiseks pidi neil kuluma 0,0024 sekundit. Seeasemel registreeriti kohalejõudmine detektoritesse Itaalias 0,00000006 sekundit varem kui oodati. See oli eelmise katse tulemus.

Uurijad teavitasid nüüd 8. juunil Jaapani iidses pealinnas Kyotos peetud neutriino- ja astrofüüsika konverentsil teaduskogukonda uutest tulemustest. Meeskond teatas: „CERNist Gran Sassosse liikuvate neutriinode kohta kuni 2011. aastani saadud andmed on parandatud, võttes arvesse teatavaks saanud aparatuuri efekte. Varasemad ja uued andmed annavad selge pildi sellest, et neutriino kiirus on valguse kiirusega kooskõlas.”

Algsed tulemused võeti vastu põnevusega segatud skeptitsismiga isegi nende poolt, kes ise eksperimendis osalesid. Ka nemad ärgitasid teisi füüsikuid kontrollkatseid tegema, et esialgne tulemus kinnitada või ümber lükata. „Kui see CERNi tulemus saab kinnituse ja osakesed leitakse liikuvat kiiremini kui valgus, olen valmis oma püksid otsesaates ära sööma,” kuulutas tol korral Jim Al-Khalili, Surrey Ülikooli teoreetilise füüsika professor.

http://www.quantumdiaries.org/ informeeris jooksvalt, et neutriinod ei pruugi siiski liikuda valguse kiirusega, aga see on väga vähetõenäoline ja praegu mõõdetud erinevus nende kahe kiiruse vahel jääb selgelt alla mõõtemääramatusele.

Üks näide kuidas neutriinoteema kiiresti meediasse, popkultuuri ja meelelahutusse tungis.
Buzz:60 – Now You Know, Pass it On! (1minut, inglise keeles)

Mees, kelle püksid alles jäid, räägib, et “The days of naive scientists are long gone” (3minutit, inglise keeles).