Ajast mil viimati siin oma tegevusest aru andsin on Maakera peaaegu 90 täispööret teinud. Veerand aastat on pikk aeg ja selle sisse on mahtunud palju, ehkki tundub, et alles oli aprilli algus.
Kõige olulisemaks saavutuseks on muidugi Tartu Ülikooli magistriõppe cum laude lõpetamine, mis ei tulnud kergelt. Kaheaastase magistriõppe keskmise hindega 5,00 läbimine pole küll võrreldav terve viieaastase inseneriõppe puhtalt läbimisega, kuid korralikku pingutust nõudis seegi. Iga A peale läbitud aine kujutas endas pikki töötunde täieliku pühendumisega. Ühte konkreetset kõige raskemat ainet ei oskagi välja tuua, meenuvad prof. Saari “Kvantarvuti” Mathcadi töölehed, “C++ programmeerimine” halastamatu aga väga ausa Dan Bogdanovi käe all, vana kooli programmeerija Ain Isotamme loetud “Automaadid, keeled ja translaatorid”.
Suurim väljakutse polnud siiski ükski õppeaine vaid magistritöö ise. Õppisin sisuliselt korralikult viidatud ja vormistatud teadustööd tegema. Vaatamata mõningatele eriarvamustele ja rasketele suhetele mai lõpus oli professor Köppeniga koos töötamine väga tulemuslik. Tema pühendumus oli meeletu, meenutades mulle hullu aja masinat ehitavat professorit filmist “Tagasi tulevikku”. Sain alati kohe pärast töö esitamist asjakohast tagasisidet, kuigi kriitika vastuvõtmine oli alguses üsna raske. Töö, mille professorilt tagasi sain, meenutas mulle kindlust, millest oli maavärin üle käinud. Ainult tugevamad seinad (korralikult argumenteeritud väited) olid püsima jäänud. Iga tagasiside saamise järel tuli leida endas jõudu ja loss jälle üles ehitada tugevamana kui enne maavärinat. Lõpptulemus on ka selline, millega olen väga rahul. Keegi ei saa naljalt öelda, et oot – mis te siin teinud olete.
Magistritöö teemast olen praeguseks üsna küllastunud, tahaks vahelduseks midagi muud teha. Mõõtsime kuupsatelliitide signaalide tugevusi ja võrdlesime saadud tulemusi teoreetiliste arvutustega, püüdes leida märgatud efektidele loogilisi põhjendusi. Kasu Estcube’le? Teame nüüd täpsemalt millist saatevõimsust side pidamiseks vaja läheb ning tunneme tugijaama tehnikat päris põhjalikult ning oskame võimalikke probleeme paremini ette näha ja vajadusel lahendada. Töö ise asub allalaadimiseks siin.
Teiseks suuremaks tööks aprillis / mais oli loomulikult Rahvusvahelise Kosmoseülikooli meeskonnaprojekt, millest kirjutasin põgusalt juba eelmises postituses aprilli alguses. Väga vajalik rahvusvahelises meeskonnas töötamise kogemus, sain lõpuks ka veidi juhtimist proovida, kui mind ühe peatüki eest vastutavaks ülendati. Seekord tuli juhtimine mul juba palju paremini välja kui novembris, keskendusin koordineerimisele, ülesannete jaotamisele ja inimestega suhtlemisele ega püüdnud kõike ise ära teha nagu eelmisel korral.
Nagu lõpetamise pildilt näha võib jõudsin ka nädalaks koju. Kodus käimine oli küll tore ja sisukas, kuid oli tunne, et planeerisin enda aja natuke liiga kinni ega saanud korralikult hinge tõmmata. Järgmine kord olen targem.
Praegu olen praktikal Stuttgarti Ülikooli satelliidi ehitajate juures, et Estcube jaoks tarvilikke kogemusi hankida. Ühtlasi on see Rahvusvahelise Kosmoseülikooli õpingute viimane vaatus. Kosmoseülikooli lõputöö kaitsmine toimub juba augusti viimasel nädalal ning siis saangi viimaks koju tagasi tulla, targemana kui varem:-)
Enda tegemistest, mis otseselt tudengisatelliidi teemasse ei käi, olen kirjutanud ka enda vastloodud blogis aadressil kaupov.blogspot.com. Olete väga oodatud seda lugema ja kommentaarides sõna võtma!
Leave a Reply