Füüsikaõpetajate võrgustik

Vaevalt, et saab midagi päris uut öelda, kõik on juba kunagi olnud ja kõik on juba öeldud:

Francis Quinn oli uue kooli poliitikategelane. See termin on loomulikult mõttetu nagu kõik seda liiki terminid. Enamiku «uutest koolidest» oleme kopeerinud vanakreeka ühiskondlikust elust või ehk koguni – selleks peaks muidugi rohkem ajalugu tundma, et seda öelda – vanast Sumerist või Šveitsi järvede vaiküladest.

Esimene lõik jutust Tõendus
Isaac Asimov, Kadunud robot  LR1965
Uuem ja täielikum tõlge Mina, robot 2021

Professor Philip Moriarty andis 2023. aasta jaanuaris ChatGPT-le füüsika ülesandeid lahendada, tegi sellest video ja kirjutas pikema loo. Vahepeal on aeg veidi edasi läinud. Tšätte on juurde tulnud, on olnud arenguid, aga lugu on ikka veel värske, sest mis ka ei oleks, mis ka ei tuleks – kopeerime me ikka vanakreeka ühiskonda.

Tehisaru, mis see on ja mida ta teeb? Tõesti, väga raske on otsustada – kas SEE või TA? Sügisel püüdis Jaan Aru teha tehisaru küsimusest lühikokkuvõtet. Oli teisigi, näiteks Indrek Seppo veidi pikema kokkuvõttega. Lisa otsida on ju lihtne, guugeldamine on ammugi juba kirjaoskuse oluline tunnus. Kui ei oska või ei julge otsingut alustada (valge paberi ekraani hirm), siis võib küsida ChatGPT käest ja ekraanitausta saab keerata mustaks.

Vahepeal jõudis Ülikool seda asja arutada seminarides niipidi ja naapidi. Süvenemine võtab aega, aga tarku inimesi on kindlasti mõistlik kuulata. Probleeme muidugi on, nagu alati ja vastav suunis on olemas. Suunised, juhendid, reeglid jms kipuvad üha kiirenevalt vananema.  Küllap ongi juba päris palju vananenud.

Andres Karjus kirjutas Novaatoris (16.06.23) ja rääkis Keelesaates (28.08.23). Ta arvab, et meil on neli valikut.

• Esimene, mitte millegi tegemine, on kõige lihtsam ja odavam.
  Võiks kahelda, kas on lihtne ja odav mitte midagi teha, aga mis on järgmised valikud?
• Teine…

Linnar Viik käis Vikerhommikus ja läks siis Arvamusfestivalile. Alates vestluse 11. minutist annab tuntud visonäär head nõu õpetajatele ja õpetajate ühendustele. Vaevalt, et sest suuremat abi on, sest üldiselt peaks nõuandeid järgima (sh finantseerima) „keegi“, aga kas „keegi“ kuuleb või loeb, mida tal teha tuleb? Ometi on kosutav tunda, et mõeldakse ja arvatakse.

Milleks küll sellega nii palju rabelemist ja hullu juttu? Nagu alati, me rapsime üle ja kipume „maailmamuutvate imeasjade“ juures otsima lusti ja suurt kasu, unustades paratamatult kaasneva kahju.

Kellel võiks olla vastus või hea nõuanne ses lootusetus olukorras?