Rubriik: Jutu jätkuks

Mine õue. Jaluta. Veel parem, sõida jalgrattaga.

Minute Physics on Youtube’i kanal, kus Henry Reich püüdis alates 2011. aastast seletada füüsikat, füüsikalisi nähtusi ja probleeme ühe minutiga, st iga video umbes 1 minut. Videolõigud läksid tasapisi pikemaks, minutist oli saanud kolm-neli-kuus ja ühel ilusal päeval üritas ta asja parandada 10 sekundi videotega. Need said küll kõigega kokku 18 sekundi pikkused, aga sisu tõepoolest umbes 10. Seal hulgas on ka küsimus – mitu tähte on taevas? Seda on haridusteadlased halvustanud, kui väga halba faktiteadmise küsimust. Teadagi, see pole õige.  Lihtne vastus on – kuus tähte. Aga ka see ei ole NII lihtne, a-täht ilmutab end seal ju kaks korda.

Pärast ta vist andis alla ja tegi ka 10 kuni 20 minuti lugusid, kutsus pikema jutuga  külalisi ja tegi isegi seriaali. Üldiselt on tema seletustes pea kõik joonistatud ja räägitud. Vahest harva on ka mõni pilt päriselust, aga ise ta kaadri tagant välja ei ilmu. Välja arvatud juhul kui… OK, olgu ka veidi avastamisrõõmu raskel ajal.

Koolifüüsika listi jõudis 29. jaanuaril kiri vaba langemise teemal.  Lisatud videolõigus külastab Brian Cox suurt vaakumkambrit ning teeb seal keeglikuuli ja sulgede langemise katse.

Brian Cox on briti füüsik ja kõrgelt hinnatud teaduse populariseeria. Teinud dokumentaalfilme ja telesaateid, mänginud läinud sajandil rokkbändis  klahvpille.  2017. aastal käis Brian Cox Tallinnas. Muidugi jõudis tema saabumine uudistesse. Novaator tegi intervjuu, mille pealkirjaks jäi sõnum: „Idiootsusel on loomulik piir.“ Päevakohane, aga samas üldinimlik ja igavikuline.

Kirjaga kaasas olnud videost on liikumas mitu varianti, mis kõik on lõigatud saate Human Universe tunnipikkusest episoodist. BBC enda youtube’i kanalil on veidi pikem lõik, mille lõpulause jätab otsad lahti miks-küsimuses. Kommentaarides kiidetakse Coxi ja keegi küsib, kas füüsika õpetaja sundis teid seda vaakumkambris kukkuvate kehade videot vaatama? Jah, sundis küll, neid vastused on palju.

Tehniliselt on kahju, et kukkumist näidatakse aegluubis ja lõpuni jääbki nägemata, kuidas kehad vaakumis tegelikult kukuvad. Huvitav on näha, kuidas suled liivakasti kukkudes deformeeruvad ja tagasi põrkavad. Sellele võiks ka õpilaste tähelepanu juhtida ja heas seltskonnas saab siit tekkida põnev arutelu.

Maailma suurim (world’s biggest) vaakumkamber… Nojah, mida keegi maailmaks peab. Kui jääda otsesõnu selle juurde, et on Maa ja Ilm (õhk), siis küllap on see tõesti suurim. Kui vaadata veidi kaugemale (kõrgemale), siis vaakumi varud on üsna suured, aga neile ligipääs keerukas ja kallis. Sule suures vaakumis kukkumise katse on üsna hästi teda ja füüsikatundides näidatud. Mis koos sulega kukub (tinahaavel, münt, keeglikuul, haamer), ei olegi nii väga tähtis. Kui vaakumis kukkumine on juba kord vaadatud (oleks hea, kui aeglustuseta), siis füüsikud tahaksid kohe midagigi arvutada. Seda võibki kõigile soovitada, kuigi arvatavasti on suuremjagu mõistlikke arvutusi juba tehtud ja leitavad.

Videolõigu lõpulaused räägivad Einsteini parimast ideest. Cox ütleb: „Keeglikuul ja sulg kukuvad koos, sest nad ei kukugi. Nad seisavad paigal. Neile ei mõju ühtki jõudu.“ Praegu on tõepoolest üsna populaarne küsida: „ Why gravity is not a force?“ Jälle miks! Seletusi on muidugi küll ja veel…

Kui sest kõigest veel vähe, siis Derek lollitab jälle külarahvast lihtsate küsimustega (mitu korda). Lõpuks las TSG MIT teeb tõsise näoga kirutud vaakumtoru katse ja ei ütle ise sõnagi.

Täname: Lehho Jõumees, Galileo Galilei, Isaac Newton, Brian Cox, David Scott, Thomas Palmer (Billy, Bobby ja Bo), Albert Einstein, Derek Muller, jpt. Aitäh!