II EFS füüsikaõpetajate sügisseminar
11. – 12. novembril 2011 toimub II EFS füüsikaõpetajate sügisseminar Voore puhkekeskuses Jõgevamaal.
Teemaks on „Uus füüsika ainekava ja selle rakendumine“. Koolituse kestus 16 tundi.
Toimuvad:
* gümnaasiumi füüsika õppeprotsess – ideed ja kogemused, rühmatöö gümnaasiumi õpetajatele;
* praktilised tööd ja õpikodade kogemus, praktiline rühmatöö põhikooli õpetajatele;
* näidistund energia teemal;
* uute õpikute tutvustus: David Halliday, Robert Resnick ja Jearl Walker „Füüsika põhikursus“ ja Indrek Peil „Mehaanika“;
* füüsikaõpetajate koostatud õppevahendid;
* info koolituste, füüsikaõpetajate ühisürituste ja veebikeskkondade kohta;
* vestlusringid, arutelud, kogemustevahetus.
Üritus algab reedel, 11. nov. kell 11.00 ja lõpeb laupäeval, 12. nov. kell 14.00. Osavõtt üritusest on tasuta, sõidukulud tasub osaleja.
Ürituse täpsem kava ilmub siinsamas ja koolifüüsika listis.
Registreerumiseks täitke palun vorm aadressil http://www.fyysika.ee/vorgustik/?p=610 või kontakteeruge: Riina Murulaid riina.murulaid@gmail.com, 56643174
Registreerimisel meili teel märkida: Nimi, kool, kas on vaja öömaja.
Kindlasti lisada, millisest rühmatööst osa võetakse, kas gümnaasiumi või põhikooli omast, mõlemas korraga osaleda ei saa!
Ta paisub siiski
Kirjutatud tähtedesse
Maailmalõpp võib jõuda tules, võib olla jäine.*
Mis on Universumi lõplik saatus? Arvatavasti lõpeb see jääs, kui uskuda selleaastasi Nobeli füüsikapreemia laureaate. Mitme tosina plahvatava tähe, mida kutsutakse supernoovadeks, uurimisel avastasid nad, et Universum paisub igavesti kiirenevalt. Avastus oli täielikuks üllatuseks isegi laureaatidele endile.
1998. aasta kõigutas kosmoloogia alusmüüri, kui kaks uurimsrühma oma leiud esitasid. Saul Perlmutteri juhitud töörühm oli tööle asunud aastal 1988. Teist rühma juhtis Brian Schmidt, nemad alustasi 1994. aasta lõpus. Selles rühmas mängis olulist osa Adam Riess.
Uurijad võistlesid Universumi kaardistamisel, otsides kaugeimaid supernoovasid. Kõige keerulisemad teleskoobid maal ja kosmoses, kõige võimsamad arvutid ja uued digitaalsed pildisensorid (CCD, Nobeli füüsikapreemia 2009) andsid võimaluse üheksakümnendatel lisada kosmilisele puslele uusi tükke.
Töögrupid kasutasid üht erilist supernoovat, Ia tüüpi supernoovat. Tegmist on vana, tiheda tähe plahvatusega. Sedasorti täht on sama suur kui Päike, aga väike nagu Maa. Üks selline supernoova võib kiirata sama palju valgust nagu terve galaktika. Kõik kokku leidsid töörühmad üle 50 kauge supernoova, mille valgus oli oodatust nõrgem. See andis märku, et Universumi paisumine on kiirenev. Võimalikke lõkse oli mitmeid ja teadlased leidsid kinnitust faktis, et mõlemad grupid jõudsid sama hämmastava järelduseni.
Peaaegu terve sajand on teatud Universumi paisumist 14 miljardi aasta taguse Suure Paugu tulemusena. Ometi on jahmatav avastus, et see paisumine on kiirenev. Kui paisumine jätkub kiirenevalt, siis lõpetab Universum külmumisega.
Kiirenemist arvatakse põhjustavat tume energia, aga mis on tume energia – jääb mõistatuseks, võib-olla suurimaks mõistatuseks tänases füüsikas. Teada on see, et tume energia moodustab kolmveerandi Universumist. Seepärast on 2011 Nobeli füüsikapreemia laureaatide avastused aidanud avada Universumi, mis on suurel määral teadusele tundmatu. Ja kõik on jälle võimalik.
Maailm kasvab. Universumi paisumine algas 14 miljardit aastat tagasi Suure Pauguga, aga aeglustus järgnevate aastamiljardite jooksul. Viimaks algas uus kiirenemine. Usutakse, et kiirenemist veab tume energia, mis algul moodustas Universumist ainult väikese osa. Kui aga aine tihedus paisumise tulemusel vähenes, hakkas tume energia enam domineerima.
(Joonis 1)
* Robert Frost, Tuli ja jää, 1920