Hooke, Halley ja Wren istusid kohvikus

Istusid kohvikus ja arutasid Kuu trajektoori küsimust. Kas on võimalik, et seesama jõud, mis õunad puu otsast maha toob ja kohvi tassis hoiab, võiks kuidagimoodi ulatuda Kuuni ja panna ta liikuma elliptilisel trajektooril. Wren õhutas kolleege 30-šillingise preemiga. Halley läks pärast Newtoni juurede, et asja arutada ja nõu saada. Newton aga ütles, et see küsimus on tal juba lahendatud, kuigi ei leidnud oma pabereid üles. Nii ta võttiski asja uuesti ette ja kirjutas kokku üheksaleheküljelise seletuse, millest varsti kasvas välja üks teadusajaloo tähtsamaid raamatuid, Newtoni „Printsiibid”.

Ei ole päris kindel, kas see täpselt nii oli. Palju aastaid on mööda läinud, palju pabereid on jälle kaduma läinud, asjaosalised ise on kohtumisi ja küsimusi erinevalt meenutanud ja muidugi on lugu tuhandeid kordi üle ja ümber jutustatud. Olgu kuidas oli, kuna see on hea lugu, siis jääme selle juurde ja kuulame kuidas Steven Johnson räägib ideede sünnist. Ta on sellest isegi raamatu kirjutanud, inglise keeles. Temagi alustab kohvikust, jõuab kosmosetehnikani ja lõpuks kohvikuteni tagasi. Seegi on hea lugu.

Rebane hiiretab magnetsihikuga

Saksa ja Tšehhi teadlased avaldasid 2010. aasta detsembris artikli sellest, kuidas rebased jahivad hiiri paksus lumes või kõrges rohus. On üldiselt teada, et nad hüppavad hiire peale kuulmise järgi. Uuritud rebased tabasid hästi saaki hüpetel kirde suunas, natuke ka lõunapoole sihtides. Teistes suundades jaht enamasti äpardus. Ilm, aastaaeg, rebase iga, sugu jms küttimist märgatavalt ei mõjutanud.

Arvatakse, et rebased näevad mingil moel Maa magnetvälja jõujooni. Suuna määravad nad kuulmise järgi, kõigutades pead, et kõrvad oleks vaheldumisi erineval kõrgusel. Kaugust määravad nad magnetvälja inklinatsiooni abil. Nii nad saavadki hüpata väga rutiinselt, iga kord samale kaugusele. Hästi käppaharjutatud tegevus on alati edukam kui juhuslik üritus. Populaarne seletus rebaste meetodile on selline:
Oletame, et teie külge on kinnitatud kaval elektrooniline seade, mis suunab laserikiire alati piki Maa magnetvälja jõujoont. Kui te kõnnite tänaval põhjasuunas, siis näete enda ees pidevalt punast täppi, udusel hommikul isegi tervet kiirt. Mõne päevaga harjute ära, et täpi suunas on esemete kaugust lihtsam hinnata. Alateadlikult hakkate olulisi liigutusi tegema selles suunas.


Pilt nature.com uudisblogist.

Loomade magnetmeelt on varemgi uuritud. Mõned aastad tagasi avaldati teade, et rohusööjate karjad hoiavad toitudes pead põhjasuunas, kui muud tegurid (tuul, vihm, maastik) ei sega. Elektriliinid ajavad karja segadusse, häirides Maa magnetvälja tundmist. Ei ole päris võimatu, et ka (vähemalt mõned) inimesed võivad omada magnetmeelt.

TED jagab videoloenguid koolidele

TEDis rohkem kui aasta kestnud unistused ja planeerimine viisid 12. märtsil uue harivate videote kanali avamisele. TED rõhutab, et neil pole vähimatki plaani korraldada videorevolutsiooni hariduses. Ei-ei, kindlasti mitte! Pigem püüavad nad ulatada õpetajale käe, küsides: „Millega me saame aidata?”

Adam Savage, keda me hästi tunneme müüdimurdjana, räägib kolm lugu. Teinekord veab aju aastaid kaasas mingit mõtet, kuni lõpuks taipad, miks see on huvitav ja milles on selle kaudne tähtsus, ütleb ta.

Hoomates hoomamatut

Никто не обнимет необъятного.
Козьма Прутков

Mõnikord võib kerkida keeruline küsimus. Näiteks kui suur on kõige suurem täht, kui öeldake, et Päike on selline tavaline, keskmisest pisem? Lihtne on leida, et VY CMa, punane ülihiid Suure Peni tähtkujus on 1800-2100 korda Päikeset suurem ja ongi suurim teadaolev täht. Aga ka pärast seda, kui oleme välja arvutanud, et reisilennukil läheks selle tähe ümber tiiru tegemiseks 1200 aastat, jääb selline suurus hoomamatuks. Võime mudugi proovida teisi võrdlusi, kümnega korrutamist ja palju muudki (scale_of_universe_enhanced), kuigivõrdki koduseks jääb ikka vahemik megameetrist mikromeetrini.

Mõõtude küsimus pole ainus väljakutse meie kujutlusvõimele. Kuidas kujutada endale ette, et ainüksi USA lennuliinidel kasutatakse ööpävas neli miljonit plastopsikut? Me pole ju kunagi näinud korraga miljonit topsikut ja ei näegi arvatavasti. Kunstnik ja fotograaf Chris Jordan püüab seletada.