Peame valguse aastat, täpsemalt rahvusvahelist valguse ja valgustehnoloogiate (fotoonika) aastat.
Uueneb füüsika.ee. Kas poleks aeg ka uinunud füüsikaõpetajate võrgustikul ärgata, kulunud kuub ämblikuvõrkudest ja tolmust puhtaks kloppida ning pilk teele suunata? Küsimus ei ole retooriline, vastustest sõltub tulevik.
Füüsikumis tulevad füüsika ja füüsikaõpetajate päevad 20. ja 21. märtsil.
On välja antud kaks Tamkivi stipendiumi. Küllap me kõik tunneme stipendiaate, oleme neid näinud ja kuulnud esinemas, teame nende tegemisi. Jõudu ja edu!
Füüsikapäevade põnevate ettekannete ja vaidluste hulgas oli tõeline sensatsioon. Tuumasünteesi rakendamine energeetikasse on alates möödund sajandi kuuekümnendatest olnud kogu aeg käeulatuses. TOKAMAK, ITER ja DEMO on testidest rakenduseni jõudmise tähtaega 20 aasta kaupa edasi lükanud ja praegu on ennustused seotud aastatega 2040 kuni 2080. Nii on tähtaeg nihkunud üha enam silmapiiri poole. Kuni ühe uue, väga konkreetse lubaduse (või ennustuse või arvamuse või uskumuse või soovimise) ilmumiseni.
Informatsiooni nappus on sulgenud arutelu suuremalt jaolt ühe veerandtunnise videlõigu ümber, kus Charles Chase tuntud ettevõttest Lockheed Martin ADP (Skunk works) räägib sellest, kui tähtis on ehitada high beta fusion reaktor.
Kaks töörohket füüsikapäeva Tõravere värskes konverentsikeskuses andsid mõtlemisainet nädalateks. Alustame meenutusi kahe videolingiga materjalimaailma äärealadelt, täpsemalt paberiteadusest.
Sel suvel sai EFS füüsikaõpetajate suvekool kümneseks ja sõitis esimest korda välismaale. Jaanipäeva järgsel nädalal võõrustas meie õpetajaid Ventspils. Ehk aitab järgnev lingikogu läheneval talvel mõtteid mõlgutada uute suvekoolide teemal.
Ventspilsi raadioastronoomia keskuse VIRAC vana kodulehte enam ei uuendata, aga sealt leiab veel ajaloolist infot ja häid pilte. Uus leht on täiesti olemas ja mõistlikult uuendatud. Raadioteleskoobi kõrval asub rahvusvaheliselt tuntud turismiobjekt, Irbene kummituslinn.
Ivars Šmelds rääkis rahvusvahelisest koostööst mitmel alal (VLBI, Sura) ja näitas muuseumituba, mis pühendatud Friedrich Zanderile. Zander oli Riiast pärit baltisaksa päritolu kosmosetehnika teerajaja. Konstantin Tsiolkovski, keda tihti peetakse esimeseks kosmoselendude propageerijaks ja raketiteadlaseks, oli tegelikult teoreetik, kes kunagi rakette ei ehitanud. Zander seevastu ehitas nii katseseadmeid kui rakettmootoreid, st võttis väga tõsiselt oma elu motot: „Edasi, Marsile!” Цандер, Фридрих Артурович Константин Эдуардович Циолковский
Saksa ja Tšehhi teadlased avaldasid 2010. aasta detsembris artikli sellest, kuidas rebased jahivad hiiri paksus lumes või kõrges rohus. On üldiselt teada, et nad hüppavad hiire peale kuulmise järgi. Uuritud rebased tabasid hästi saaki hüpetel kirde suunas, natuke ka lõunapoole sihtides. Teistes suundades jaht enamasti äpardus. Ilm, aastaaeg, rebase iga, sugu jms küttimist märgatavalt ei mõjutanud.
Arvatakse, et rebased näevad mingil moel Maa magnetvälja jõujooni. Suuna määravad nad kuulmise järgi, kõigutades pead, et kõrvad oleks vaheldumisi erineval kõrgusel. Kaugust määravad nad magnetvälja inklinatsiooni abil. Nii nad saavadki hüpata väga rutiinselt, iga kord samale kaugusele. Hästi käppaharjutatud tegevus on alati edukam kui juhuslik üritus. Populaarne seletus rebaste meetodile on selline:
Oletame, et teie külge on kinnitatud kaval elektrooniline seade, mis suunab laserikiire alati piki Maa magnetvälja jõujoont. Kui te kõnnite tänaval põhjasuunas, siis näete enda ees pidevalt punast täppi, udusel hommikul isegi tervet kiirt. Mõne päevaga harjute ära, et täpi suunas on esemete kaugust lihtsam hinnata. Alateadlikult hakkate olulisi liigutusi tegema selles suunas.
Pilt nature.com uudisblogist.
Loomade magnetmeelt on varemgi uuritud. Mõned aastad tagasi avaldati teade, et rohusööjate karjad hoiavad toitudes pead põhjasuunas, kui muud tegurid (tuul, vihm, maastik) ei sega. Elektriliinid ajavad karja segadusse, häirides Maa magnetvälja tundmist. Ei ole päris võimatu, et ka (vähemalt mõned) inimesed võivad omada magnetmeelt.
