Teadlaste öö alustas teadusaastat ja jättis lahtiseks küsimuse, kas neutriinod liiguvad kiiremini kui valgus.
Elementaarne, kallis neutriino…
Vahest tulevad teadusavastused sealt, kust neid otsitakse, see on nagu aardelaeka leidmine laevavraki kõrvalt. Teinekord paistavad nad ilmuvat ei kusagilt, justkui langevad taevast. Osakestefüüsikas on küllalt mõlemat sorti näiteid, kuid kõiki avastusi seob tavaliselt üks asi. Niipea kui leiate midagi uut, olgu see ettearvatav või tulgu kui välk selgest teavast, asute kogu analüüsi hoolega läbi kammima, veendumaks, et midagi pole tegemata jäänud. Kas on mõni detail ununenud? Olete ehk mööda vaadanud mõnest aspektist, mis võib millegi uue efekti järele aimata?
Selles etapis teete oma tulemused teatavaks omade kohtule, teistele sama ala teadlastele, kes vaatavad üle, mida olete teinud ja kas leidub midagi, mis on tegemata jäänud. Ja siis, kui tsiteerida kirjandusest tuntud detektiivi, Sherlock Holmesi, „ pärast kõige võimatu kõrvaldamist, peab see, mis järele jääb, olema tõsi, olgu see ükskõik kui ebatõenäoline”.
Nüüdne juhtum on iseäranis selline, kus tulemus on täiesti ootamatu. Teatavas mõttes sõltub kõik detektiivitööst ja eksperimentaatorid peavad veenduma, et nad tõlgendavad kõiki tõendeid õigesti, enne kui kahtlusaluse tuvastavad.
Kiirust ületavate neutriinode juhtum (ilmselt ületavad nad looduse kiiruspiirangut, valguse kiirust, kui lendavad CERNist OPERA katseseadmesse Kesk-Itaalias) on nüüd kohtumõistmiseks avatud. OPERA koostööprojekt ei suutnud sellele efektile eksperimendi raames mingit seletust leida. Niisiis on uurijad avaldanud kolleegidele arXiv.org artiklis selle, mida nad on jälginud. Selgitakse kõiki etappe alates andmete kogumisest kuni lõppanalüüsi ja CERNi ettekandeni. Neutriinoeksperimentide keerukus on üldteada, sest neutriinode interaktsioonid on nii harvad. Kuid järgnevate kuude, tegelikult isegi aastate jooksul uurivad sarnaste katsete tegijad igal pool oma andmeid hoolikalt, et näha, kas on märgata sama efekti.
See ongi viis, kuidas teadus kogu aeg toimib, mitte ainult siis, kui saabub üllatusefekt nagu ootamatu peokülaline. Tulemusi kontrollivad teised, küsitakse ja vastatakse, kuni kõik on rahul, et miski pole märkamata jäänud, siis tulemused avaldatakse. Muidugi, ka valetulemusi avaldatakse ja üllatuslikud efektid haihtuvad, kui edasistes katsetes ei leita värskeid tõendeid. Jällegi, see kõik on osa teadusprotsessist; kaugel sellest, et kui sirged Rooma teed ühendada erinevaid avastusi, pigem liikudes kui jõgi, muutes suunda vastavalt läbitavale maastikule.
Niisiis, OPERA tulemused lähevad nüüd hoolsale uurimisele osakestefüüsika kogukonnas ja on kütkestav vaadata, kas need peavad ajaproovile vastu. Siis ja ainult siis, kui tulemused jäävad püsima, täites Sherlock Holmesi tingimust, saavad ülikiired neutriinod kinnituse mitte kui teadusfantastika vaid kui teaduslik fakt. Praegu tuleb meil siiski oodata.
Christine Sutton
http://www.quantumdiaries.org/