Tõraveres räägitust II ja viimane

Füüsikapäevade põnevate ettekannete ja vaidluste hulgas oli tõeline sensatsioon. Tuumasünteesi rakendamine energeetikasse on alates möödund sajandi kuuekümnendatest olnud kogu aeg käeulatuses. TOKAMAK, ITER ja DEMO on testidest rakenduseni jõudmise tähtaega 20 aasta kaupa edasi lükanud ja praegu on ennustused seotud aastatega 2040 kuni 2080. Nii on tähtaeg nihkunud üha enam silmapiiri poole. Kuni ühe uue, väga konkreetse lubaduse (või ennustuse või arvamuse või uskumuse või soovimise) ilmumiseni.

Fusioon

Informatsiooni nappus on sulgenud arutelu suuremalt jaolt ühe veerandtunnise videlõigu ümber, kus Charles Chase tuntud ettevõttest Lockheed Martin ADP (Skunk works) räägib sellest, kui tähtis on ehitada high beta fusion reaktor.

Täpsemalt koolfüüsika listis.

Hooke, Halley ja Wren istusid kohvikus

Istusid kohvikus ja arutasid Kuu trajektoori küsimust. Kas on võimalik, et seesama jõud, mis õunad puu otsast maha toob ja kohvi tassis hoiab, võiks kuidagimoodi ulatuda Kuuni ja panna ta liikuma elliptilisel trajektooril. Wren õhutas kolleege 30-šillingise preemiga. Halley läks pärast Newtoni juurede, et asja arutada ja nõu saada. Newton aga ütles, et see küsimus on tal juba lahendatud, kuigi ei leidnud oma pabereid üles. Nii ta võttiski asja uuesti ette ja kirjutas kokku üheksaleheküljelise seletuse, millest varsti kasvas välja üks teadusajaloo tähtsamaid raamatuid, Newtoni „Printsiibid”.

Ei ole päris kindel, kas see täpselt nii oli. Palju aastaid on mööda läinud, palju pabereid on jälle kaduma läinud, asjaosalised ise on kohtumisi ja küsimusi erinevalt meenutanud ja muidugi on lugu tuhandeid kordi üle ja ümber jutustatud. Olgu kuidas oli, kuna see on hea lugu, siis jääme selle juurde ja kuulame kuidas Steven Johnson räägib ideede sünnist. Ta on sellest isegi raamatu kirjutanud, inglise keeles. Temagi alustab kohvikust, jõuab kosmosetehnikani ja lõpuks kohvikuteni tagasi. Seegi on hea lugu.