Ainekava koolituse teine osa

14. ja 15. septembril toimuvate loengute ja praktiliste tööde plaanile võib nüüd lisada ka täpsema ajalise ja nimelise kava.

Koduse tööna oodatakse kõigilt osalejailt tagasisidet FLA õpikule. 23. ja 24. augusti kursusel jagati õpiku toorik paberile trükituna ja see on saadaval aadressil www.fyysika.ee/doc/FLA_opik.pdf.  Arvamused, parandused, täiendused, küsimused jms saata aadressile kalev.tarkpea@ut.ee või tuua koolitusele kaasa (14. septembril kell 12.00).

Koolitus toimub seekord Tartu Jaan Poska Gümnaasiumis (Vanemuise 35, Tartu Rahu maja). Koolimaja uks on pidevalt lukus, palume algusaegadest kinni pidada.

Vanemuise tänaval on tööpäevadel parkimine tasuline. Akadeemia ja Pepleri tänava vahel on parkimispiirkond C120 (1h-0,5€), kesklinna pool kallim, Pepleri tänaval ja sealt edasi tasuta. Põjalikum parkimisskeem Tartu linna kodulehel. Laupäeviti on parkimine Tartu tänavail tasuta.

Korraldajad paluvad igal juhul teatada, kui keegi ei saa koolitusel osaleda või ei kasuta pakutavat öömaja. Kirjutage Riinale või Kaidole. Täpne teadmine osalejate arvu kohta hoiab tublisti kokku raha ja aega.

Rebane hiiretab magnetsihikuga

Saksa ja Tšehhi teadlased avaldasid 2010. aasta detsembris artikli sellest, kuidas rebased jahivad hiiri paksus lumes või kõrges rohus. On üldiselt teada, et nad hüppavad hiire peale kuulmise järgi. Uuritud rebased tabasid hästi saaki hüpetel kirde suunas, natuke ka lõunapoole sihtides. Teistes suundades jaht enamasti äpardus. Ilm, aastaaeg, rebase iga, sugu jms küttimist märgatavalt ei mõjutanud.

Arvatakse, et rebased näevad mingil moel Maa magnetvälja jõujooni. Suuna määravad nad kuulmise järgi, kõigutades pead, et kõrvad oleks vaheldumisi erineval kõrgusel. Kaugust määravad nad magnetvälja inklinatsiooni abil. Nii nad saavadki hüpata väga rutiinselt, iga kord samale kaugusele. Hästi käppaharjutatud tegevus on alati edukam kui juhuslik üritus. Populaarne seletus rebaste meetodile on selline:
Oletame, et teie külge on kinnitatud kaval elektrooniline seade, mis suunab laserikiire alati piki Maa magnetvälja jõujoont. Kui te kõnnite tänaval põhjasuunas, siis näete enda ees pidevalt punast täppi, udusel hommikul isegi tervet kiirt. Mõne päevaga harjute ära, et täpi suunas on esemete kaugust lihtsam hinnata. Alateadlikult hakkate olulisi liigutusi tegema selles suunas.


Pilt nature.com uudisblogist.

Loomade magnetmeelt on varemgi uuritud. Mõned aastad tagasi avaldati teade, et rohusööjate karjad hoiavad toitudes pead põhjasuunas, kui muud tegurid (tuul, vihm, maastik) ei sega. Elektriliinid ajavad karja segadusse, häirides Maa magnetvälja tundmist. Ei ole päris võimatu, et ka (vähemalt mõned) inimesed võivad omada magnetmeelt.

Uus boson, Higgsil hea meel!

Peter Higgs

Peter Higgs avaldas täna CERNi seminaril heameelt, et see juhtus tema eluajal. Rolf Heuer ütles seminaril, et täna on eriline päev, aga hoidus peategelast nimepidi nimetamast. Pressikonverentsil seletas ta, et kuigi kõik on nõus, et see on olemas, oleme alles uue raja alguses ja vastuseta on esialgu küsimus, kas see on standardmudeli Higgsi boson.

ERR teadusportaali kokkuvõte, Mario Kadastiku intervjuu.
CERNi pressiteade.
Peter Higgs ise intervjuud ei anna,
aga tema ja paljude teiste salvestatud sõnavõtud on CERNi videote hulgas juba vaatata ja kuulata.

Suvekool II – hea küsimus

Läinud aastal Tallinnas peetud suvekoolis rändas ringi üks küsimus, mis veidi lihtsustatult kõlab nii:
“Tähtedes toimuva tuumasünteesi käigus saab vesinikust heelium. Vesinku tuumadeks on põhiliselt prootonid, aga heeliumi tuumades peavad olema ka neutronid. Kust saab heelium oma neutronid, kui neid vesinikus ei ole?”

Kõik esinejad lükkasid küsimuse tagasi (viidates oma kitsama eriala spetsiifikale) või lükkasid edasi (viidates järgmisete esinejate paremale ainetundmisele). Akadeemik Ene Ergma vastas viimasel päeval küsimuse siiski möödaminnes ära. Ta ei saanud viidata ei järgmisele päevale, ega teistele esinejatele.

Kõigepealt kuulame klassikut. Oma raamatus What Do You Care What Other People Think? kirjutab Richard Feynman:

Ma arvan, et isa oli minuga rahul ja õnnelik. Ent ükskord, kui olin tagasi MITist (olin seal õppinud mõned aastad), ütles ta „Mind on alati vaevanud üks küsimus, ma ei saa sellest päris hästi aru ja sina oled nüüd saanud haridust neis asjus.”

Küsisin, mis see on.

Ta ütles: „Ma saan aru, et kui aatomis toimub üleminek ühest olekust teise, kiirgub sealt valgusosake, mida kutsutakse footoniks.”

„See on õige,” ütlesin mina.

Tema küsib: „Kas footon on aatomis enne seda olemas?”

„Ei, enne ei ole seal footonit.”

„Nojah,” ütleb ta „kust ta siis tuleb? Kuidas ta siis sealt välja tuleb?”

Püüdsin seletada, et footonite arv ei ole jääv, elektronide liikumine lihtsalt tekitab neid, aga see ei olnud väga hea seletus. Ütlesin: „See on nagu heliga, ma tekitan seda praegu, see ei ole minu sees enne valmis.” (Sellega pole nii nagu mu väikese pojaga, kes äkki ühel päeval, kui ta veel päris pisike oli, teatas, et ta ei saa enam öelda ühte kindlat sõna. Tuli välja, et see sõna on „kass”. Põhjuseks oli, et tema „sõnasahtlist” oli just see sõna otsa saanud. Pole olemas sõnasahtlit, kust saaks sõnad ära kasutada lastes neid sealt välja tulla. Samamoodi ei ole aatomitel „footonite sahtlit”.)

Selles osas ei olnud ta minuga rahul. Ma ei saanud talle kunagi seletatud asju, mida ta ei mõistnud. Nii et see oli ebaõnnestumine. Ta saatis mu kõigesse neisse ülikoolidesse, et neid asju teada saada ja ta ei saanudki.


Skeemi, millele Ene Ergma viitas, võib igaüks ise leida vikipeediast:

Trikk on põhimõttelt lihtne, prooton peab muutuma neutroniks. Laengu jäävuse tõttu jääb üle positron. Muidugi on asi tegelikult natuke keerulisem, aga heeliumi (ja teiste elementide) saamise idee looduses ei ole kaevandamine. Selleks, et midagi saada, ei pea see enne olemas olema.

Eelmise aasta võlana on ikka veel hea lahenduseta trolliakna ja kiirenduse ülesanne.

Seekordne suvekool stardib homme.

What Do You Care What Other People Think?