Tallinnas, Kultuurikatlas oli teisipäeval Fermi Energia konverents,
https://fermi.ee/. Teiste tuumaliste hulgas võis kohata mitme generatsiooni füüsika õpetajaid ja ka füüsika õppijaid. Tore, alati rõõm näha. Mulle tundub, et kõik 28 kutsutud õpetajat siiski kohale ei tulnud, mis on tegelikult loomulik või vähemalt tavaline. Arvestades korraldajate tausta, eesmärke ja plaani, võiks arvata, et räägiti enamjaolt ühest asjast, aga nii see ei olnud. Väikese moodulreaktori (VMR) rajamine oli küll pealkiri, aga selle kõrval räägiti ka üldiselt ja enamasti ka nn tavakuulajale mõistetavalt: tuumaenergiast, tuumaenergeetikast, tuumkütusest, tuumajäätmetest, tuumaohutusest, tuumaregulatsioonidest jms. Konverentsi võib üle kuulata või järele kuulata. Arvatavasti ei ole kuigi palju neid, kes võtaksid ette kogu konverentsi läbi kuulata. Võtaks ikka terve tööpäeva. Kellel on vaba päev ja piisavalt tahtmist, võib seda muidugi teha. Neile, kes seda ette ei võta, tahan esitada mõned märkmed sellest pikast päevast.
*** Konverentsil räägiti päris põhjalikult läbi rahvusvaheline koostöö,
mis on tehtud selle nimel, et VMR tõesti kõigepealt võimalikuks ja siis
ka tõeliseks saaks. Tööd on tehtud kõvasti ja tõesti kõigi aspektidega
on tegeldud. Näiteks kirjeldati pikas-põhjalikus ettekandes, kuidas
töötati läbi suur kogus võimalikke tehnoloogiaid ja sõelale jäi neli,
mis sobiksid Eestisse paigaldatavaks VMR-iks. See töö on põhimõtteliselt aluseks kogu järgnevale analüüsile. Näiteks koha valik, majanduslikud
küsimused, juura, jäätmed ja muu ohutus jms. Kõik see käidi läbi.
*** Palju on küsitud, kas ikka neljas (IV) põlvkond või jääb kolm ja
pool (III+)? Neljast võimalikust tehnoloogiast kaks oleksid tõesti
kauaoodatud IV põlvkonnast. Kaks oleksid siiski pigem III+. See jaotus
ei ole siiski nii lihtne. Näiteks ei ole ühest seisukohta, kas
põlvkondadesse jagamine peaks olema sama suurtele tuumajaamadele ja väikestele üksikreaktoritele või tuleb neile eraldi ajajooned välja
töötada. Kas reaktorit on võimalik uude põlvkonda viia remondi,
täisustamise ja ümberehitusega? Paistab, et III-andast võib saada küll
III+. Kas ka IV? Sellised ja igasugu muud küsimused.
*** Konverentsil esines üsna rahvusvaheline seltskond. Kuna eesti keele aasta just lõppes ja sellest on palju juttu olnud, siis olgu öeldud, et
konverents toimus kahes keeles, eesti ja inglise. Kõik tõlgiti
sünkroonis edasi-tagasi. (Ootame pikisilmi masintõlke kvaliteedi
hüppelist tõusu, on ju lubatud!) Räägitakse ju sedagi, et meie teadlased
kipuvad konverentsidel vabandama, et ei oskagi seda või teist asja eesti keeles öelda ja pole oma tööst kunagi eesti keeles rääkinud. Võin
kinnitada, et nii on, olen ise näinud-kuulnud, kui see juhtub. Seekordne
konverents jättis küll täiesti teise mulje. Eesti teadlastest rääkis
inglise keeles ainult üks, kes ka vastas eestikeelsele küsimusele
inglise keeles, tekitades sellega saalis ja laval väikese
koomilis-kohmetu hetke. Meie tuumainsenerid ja tuumateadlased, keda ei
ole ju kuigi palju, on väga asjalikud, professionaalsed ja oskavad
esineda nii eesti kui ka inglise keeles.
*** Konverentsile ei olnud muidugi kutsutud ühtegi tuumeenergia vastast
aktivisti, küll aga oli nö kontrastiks paar tuumaenergeetika ala
entusiasti. Ma ei tea, kas oleks viisaks öelda tuumafanaatik või
tuumaaktivist. Võib-olla pole viisakas, aga natuke sinnapoole mõnel
hetkel kaldus küll. Huvi korral võiks googeldada kahte nime: Bret
Kugelmass ja Mathijs Beckers. Kugelmass pidas enne lõunat väga hea ja emotsionaalse kõne. Internet näitab, et ta on seda varem mitmel pool
harjutanud. Ta osales ka paneeldiskussioonis, kus tal tekkis üsna äge
vaidus ühe teise osalisega. Õpetajana oli tore vaadata, kuidas
moderaator kerkivale tülile pidurit tõmbas ja diskussiooniga sujuvalt
edasi läks. Minu isikliku 12 punkti saab Olli Kymäläinen Fortumist, kes
rääkis tasakaalustatult, mõistlikult ja viisakalt sellest, kuidas üks
riik üldse tuumaenergeetika riigiks saab. Noh, Soome ja Rootsi on ju
saanud, aga vahepeal on väga palju vett Läänemerre voolanud ja ajad pole
enam endised (IV põlvkond ja VMR).
*** Siin teen väikese kõrvalepõike ühele teisele loengupäevale, mis
toimus paar päeva hiljem. Jutt oli pigem looduse ja kliima küsimustest,
aga seal tuleb ka energeetika muidugi sisse. Tuumaenergeetikasse
kiputakse ikka suhtuma nii, nagu juba üle kümne aasta on olnud. 2007.
hakati suure mürinaga peale. Noored läksd Rootsi õppima, need uudised on praegugi internetist leitavad. Siis üle kümne aasta – mitte midagi. On
kasvanud usk, et see kõik on ikkagi väga keeruline, ohtlik ja käib
väikesle vaesele riigile igapidi üle jõu. Pluss see rahvusvaheline
vastuseis (Saksamaal suletakse tuumajaamad, eksole) ja kohutavalt
keeruline bürokraatia. Nii et ega sellest lähema 20-30 aastaga ikka
suurt midagi välja ei tule. Ma ei tahtnud vaidlema hakata, aga pärast
loengu lõppu küsisin lektorilt, kas teab, et oli selline konverents
Tallinnas. Ta ütles, et on kursis, aga ei saanud aega kohale tulla,
vaatas natuke ülekannet. Üldiselt on suhtumine ikka selline, et ja-jah,
eks me näe, see tahab veel mõtelmist, psühholoogiliselt ja poliitiliselt
väga tundlik teema jne.
*** Sellega võikski lõpetada. Kindlasti soovitan vaadata konverentsi
lõpukõnet https://fermi.ee/konverents/, See algab siis, kui konverentsi
algusest on kell käinud 6 tundi ja 55 minutit. Vaadata võiks muidugi
sellepärast, et saada aimu kuidas toimivad tänapäeval tõeliselt
entusiastlikud inimesed. Olulisem on siiski see, et seal räägitakse ka
plaanidest ja antakse koguni üsna konkreetseid lubadusi. Kuidas te ka
ise suhtute, hoidke noored vähemalt kursis, mis toimub me maal.
Ah jaa, 2007. aasta noored stipendiaadid on tagasi. Ikka veel noored ja
väga tegusad.
Jaan Paaver
