Astrofüüsika ja Gravitatsioon
Negrello, M., & et al. (2010). The Detection of a Population of Submillimeter-Bright, Strongly Lensed Galaxies Science, 330 (6005), 800-804 DOI: 10.1126/science.1193420
Sisukokkuvõte:
Me kasutasime Herscheli Astrofüüsilise Lairiba Terahertsi Uuringu käigus kogutud varaseid andmeid näitamaks, et lairiba uuringutega, mis tuvastavad millimeetrist väiksemaid lainepikkusi, on võimalik lihtsalt ning kergelt gravitatsiooniläätse poolt sündmusi avastada. Seda seejuures peaaegu 100% efektiivsusega
Foto: ESA/NASA/JPL-Caltech/Keck/SMA. Foto kujutab suurendatud ning moondunud Herscheli Kosmoseobservatooriumi poolt avastatud galaktikat. Üks viiest sellisest galaktikast avastati kasutades infrapunateleskoopi.
Põhimõtteliselt on Herscheli uuring eriliselt hea viis avastamaks gravitatsiooniläätsi. See on küll astrofüüsikutele väga kasulik, kuid kahtlemata ei ole see nii väga intrigeeriv.
Loe lisaks:
Finding Gravitational Lenses, the Herschel Way…
Herschel’s Hidden Talent: Digging Up Magnified Galaxies.
Meie galaktikast avastati senitundmatu struktuur
Foto: NASA/GSFC. Hiljuti avastatud gammakiirte mullide pikkus otsast otsani on ligikaudu 50,000 valgusaastat või umbes pool Linnutee diameetrist, nagu joonisel näha on. Esimesed vihjed mullide servadest avastati 1990. aastatel Saksamaa juhitud ROSAT-i röntgenkiirte teleskoobiga. Fermi satelliidi poolt kaardistatud gammakiirgus ulatub aga galaktika enda tasandist tunduvalt kaugemale.
NASA Fermi Gammakiirte Kosmoseteleskoobi töörühm teatas sellel nädalal, et on avastanud meie Linnutee galaktikast seni tähelepanuta jäänud gammakiirte “mullikujulise” struktuuri. Astrofüüsikute on tegu samas suurusjärgus avastusega, kui “uue kontinendi avastamisega Maal.”
Mullide avastaja Doug Finkbeiner Harvard-Smithsonian Astrofüüsika Keskusest ütles, et:
“Me näeme kahte gammakiirte mulli, mis ulatuvad galaktika keskmest 25,000 valgusaastat põhja ja lõuna suunas… Me ei mõista täielikult ei nende päritolu ega olemust.”
Sellised “mullid” ei ole meile tegelikult täielikult võõrad, kuna nad moodustavad osa meie galaktikas leiduvast “gammakiirte udust,” kuid avastatud gammakiirgus on tunduvalt energeetilisem.
David Spergel Princetoni ülikoolist:
“Mis iganes neid hiiglaslikke mulle võib tekitada, on see seotud mitmete astrofüüsika sügavaimate küsimustega.”
Praegusel hetkel on see igaljuhul astrofüüsikutele parajalt lõbus mõistatus, (aga ei ole mingit suurt vajadust “musta augu plahvatuse” rongile hüpata, nagu mõned teinud on.)
Loe lisaks:
Astronomers Find Giant, Previously Unseen Structure in our Galaxy
Bubbles of Energy Are Found in Galaxy.
Kõrgete energiate ja osakeste füüsika
MiniBooNE keeldub endiselt vakka jäämast
Aguilar-Arevalo, A., & et al. (2010). Event Excess in the MiniBooNE Search for ν̅ μ→ν̅ e Oscillations Physical Review Letters, 105 (18) DOI: 10.1103/PhysRevLett.105.181801
Absoluutselt kõikide inimeste lemmikud või sõltuvalt vaatenurgast vihkamisväärseimad seniseletamatud neutriino ostsillatsiooni tulemused teevad jälle ajalehte pealkirjades ilma. Ma ei arva, et kõik tahavad kohe nii moepärast steriilsete neutriinode teooria juurde pöörduda, kuid MiniBooNE tulemused ei ole ENDISELT selgitust leidnud ning see leer kogub vaikselt toetust koguma. Tõenäoliselt peaksime me ikkagi MiniBooNE järglase, MicroBooNE, tulemused ära ootama.
Loe lisaks:
Extra neutrino flavor could be bitter end to Standard Model.
New Physics Discovered by MiniBooNE?
Physics experiment suggests existence of new particle.
CMS-eksperiment vaatles esimest korda ZZ-bosoni lagunemist neljaks müüoniks.
Enne kui LHC oma prootoni kokkupõrgetega selleks aastaks ühele poole sai, avaldas CMS-i kollektiiv, et nad on näinud oma esimest ZZ → 4μ sündmust. See on võluvalt põnev, kuna tegu on äärmiselt haruldase protsesiga ning see näitab, et LHC on õigel teel. Teised inimesed on erutatud, kuna kui Higgsi boson oleks kerge Higgs, siis tähendaks, et Higgs laguneb H→ ZZ → 4 leptoniks. Seda tüüpi CMS aga just äsja märkaski. Muidugi ei tähenda see seda, et vaadeldud sündmus äsja kinnitas seda. Väga tõenäoliselt ei ole enamikel ZZ*/ZZ sündmustel Higgsiga mitte mingisugust pistmist. Aga kui oleks, tähendaks see osakestefüüsikutele põnevat väljavaadet.
Loe lisaks:
CMS observes ZZ production, too.
“Higgs” at the CMS: Imperial College of London.
LHC-s algas raskete ioonide põrgutamine.
Foto: CMS eksperiment
Neljandal novembril jõudis Suures Hadronite Põrgutis prootonite põrgutamine selleks aastaks edukalt lõpule. Seitsmendaks novembriks oli plii-ioonide kasutuselevõtuga peaaegu ühele poole jõutud ning LHC eksperimendid jäädvustasid esimsed edukad kokkupõrked.
Cerni pressiteatest:
“Plii-ioonide kasutuselevõtt võimaldab LHC programmil uurida täielikult kaardistamata maalappi ning heita pilk universumi tekkimise esimestele hetkedele. Üks peamisi eesmärke on toota plii-ioonide põrgatamisel väikestes kogustes ainet, mida tuntakse kvark-gluoon plasma nime all, ning uurida, kuidas see muutus aineks, mis tänapäeval universumi moodustab. Samuti valgustab uus eksperiment tugeva vastastikmõju tagamaid, mis seob kvargid suuremateks objektideks nagu prootoniteks ja neutroniteks.”
Vaata ka, kuidas kajastasid seda ALICE, ATLAS ja CMS.
Loe lisaks:
Heavy Metal in the Large Hadron Collider: this time for real.
Large Hadron Collider (LHC) generates a ‘mini-Big Bang.’
CERN completes transition to lead-ion running at the LHC.
The LHC enters a new phase.
Large Hadron Collider pauses protons; looks ahead to lead.
..
Nädal universumis on rubriik, kus üldrelatiivsusteooria matemaatilistele alustele
ja ‘halva füüsika keele’ välja juurimisele spetsialiseerunud Toronto ülikooli tudeng Sarah C. Kavassalis võtab kokku nädala õnnestumised ning läbikukkumised gravitatsiooniteooriast osakestefüüsikani.