Kosmoseülikool on nüüd juba 3 nädalat töötanud ja täistuurid üles võtnud. Kõik esialgsed illusioonid hajusid teisel töönädalal, kui meile esimene kodutöö kätte anti ja viimanegi raas vaba aeg ära sisustati. Alguses planeerisin osa vaba aega iseseisva õppimisega sisustada, lugeda Dr Farrow soovitatud “Understanding Space” ja harjutada BBC veebikursuse ( http://www.bbc.co.uk/languages/french/ ) abil prantsuse keelt. Tegelik töögraafik osutus aga niivõrd tihedaks, et neile ei jää lihtsalt aega.
Tüüpiline ISU koolipäev kujutab endast tudengite uute teadmistega pommitamist. Keskmiselt on päevas neli tunniajast loengut pluss iseseisev töö raamatukogus – igati normaalne päevaplaan, nii tundub see ainult teoorias. Tegelikult lähevad loengud keskmiselt umbes 10 min üle aja (ei mingit varem lõpetamist!) ja ca 1/3 slaide jääb loengus katmata. Midagi hullu sellest siiski pole, sest slaidide väljatrükid jagatakse tudengitele laiali ja iseseisvalt saab katmata materjali järgi uurida ning vajadusel õppejõu käest täiendavaid selgitusi küsida. Julgen väita, et siin on 1 aasta sisse mahutatud vähemalt Eesti 2-aastane magistriprogramm. Mitmed minu ülikoolikaaslased käisid Tartus õppimise kõrvalt tööl, ISU-s oleks see täiesti mõeldamatu.
Minu töölaual seisab juba päris priske kogus sorteeritud kosmoseteemalist informatsiooni. Eestisse tagasi pöördudes on sellel Tudengisatelliidi projekti jaoks aga ka Kosmosetehnoloogia alase hariduse edendamiseks hindamatu väärtus. Materjal on tõesti ISU filosoofiale vastavalt interdistsiplinaarne: orbitaalmehhaanika, süsteemitehnika (system engineering), majanduse ja õigusteaduse alused, astrofüüsika, bioloogilised tingimused kosmoses jne. Iga ainet annab oma ala proff, kes on samal teemal vähemalt 10 aastat töötanud. Infot on selgelt rohkem, kui tudengid esimese korraga vastu suudavad võtta. Tundub, et nii see ongi mõeldud.
Esimese grupitöö saime kätte juba teisel õppenädalal, et värskelt omandatud teadmisi rühmatöö meetodite kohta kohe rakendama asuda. Meie seitsmeliikmelise rühma ülesandeks oli uurida Kasahstani kosmosepoliitikat ja motivatsiooni selle taga. Tulemusena pidime esitama 10-leheküljelise korraliku viitamissüsteemiga raporti ja kandma ette 10-minutilise presentatsiooni. Praktikas testimine on alati parim viis süsteemi kitsaskohtade leidmiseks. Esimene töö näitas kohe nõrkused ära. Meie grupi probleemiks polnud vähene motiveeritus või ülesannete üksteisele veeretamine – pigem vastupidi, kõik olid väga vihase pealehakkamisega ja puuduseks oli hoopis üksteise vähene usaldamine ja soov kõik ise teha. Tegime mitmes lõigus topelt tööd ja dubleerisime informatsiooni -> nõrk koostöö. Samas õpetab töö tegijat – järgmine kord oleme targemad ja jagame vastutuse selgemalt.
Minu põhiülesandeks ühe artikli läbitöötamise kõrval jäi esitluse ettevalmistamine. Järgisin Henn Voolaiu “Konsultatiivtöö metoodika” aines omandatud põhimõtteid ja tulemuseks oli ISU parim presentatsioon. Professor Nikolai Tolyarenko, kes muidu positiivse tagasisidega kokkuhoidlik on, kiitis meid ettekannete lõpus väga hea töö eest ja ütles, et selle aasta tase ületas selgelt eelmise aasta tudengite töid. Aitäh, Henn Voolaid! Henn Voolaiu konspekt on muuseas internetist täiesti ligipääsetav ( http://www.physic.ut.ee/kfk/ktmetoodika.pdf ). Lisaks ettekannete pidamise nõuannetele leiab sealt infot ka lõputööde vormistamise ja pedagoogika põhimõtete kohta.
Üldise tagasisidena kogu kursusele meeskonnatöö korraldamise kohta saime kolm järgnevat põhiküsimust:
1. Kuidas jagada vastutust?
2. Kuidas tagada kvaliteedi kontroll?
3. Püüda olla omavahel sõbralik, ükskõik kui tihe on graafik ja millised on raskused.
Arvan, et need juhised on väga õiged ja igasuguse meeskonnatöö alused. Olge tublid!
Leave a Reply