Rühmatöö, rühmatöö!

Viimast sissekannet tehes poleks arvanud, et järgmise kirjutamiseni nii kaua aega kulub. ISU reaalsus – aja sisustamise pärast muretsema ei pea. November on möödunud rühmatööde tähe all. Paralleelselt jätkusid loomulikult loengud. Üks huvitavamaid viimasel kuul oli Dr Rüdiger Jehni kosmosepürgi teemaline ettekanne.

Juuresolev pilt illustreerib käesolevat olukorda väga ilmekalt. Kõige rohkem tiirleb pahna orbiitidel, mis inimestele korda lähevad – geostatsionaarne (GEO) ja maalähedane (LEO). Maalähedasel orbiidil omakorda on kõige suurem tõenäosus pihta saada pooluste ümbruses. Miks? Vastused saata Gonsiori 12… jätta!

Peamisteks objektideks on vanad kanderakettide ülemised osad (i k upper stages), oma elu ära elanud satelliidid ja igasugused pisemad tükid. Kõige rohkem peavalu valmistavad justnimelt viimased ca 1 cm suurused tükid, mis on tekkinud kokkupõrgete või plahvatuste tulemusel. Radaritega jälgimiseks on nad liialt väikesed, kuid kahju tegemiseks piisavalt suuret. Loengu saalis liikus ringi näidis alumiiniumpaneelist, mis oli 12 mm alumiiniumkuuliga pihta saanud – kiirus 7 km/s. Päris võimas kraater oli, kuulist endast polnud muidugi jälgegi.

Olukord orbiidil halvenes järsult, kui Hiina 2007 aasta alguses satelliitide hävitamise võimekust demonstreeris ja enda vana meteoroloogiasatelliidi õhku lasi. Ühe suure tüki asemel tiirleb nüüd üle 2000 väikese, millest möödahiilimine on oluliselt keerulisem. Seni pole kokkupõrkeid siiski väga palju olnud, kuid trend on halb. Kokkupõrgete tõenäosus kasvab iga aastaga.

ESA uurimisrühm on töötanud välja plaani kosmoseprügi probleemi leevendamiseks. Kõik maalähedasel orbiidil tiirlevad satelliidid tuleb pärast teenistuse lõppu nii madalale liigutada, et atmosfäär nad 25 aasta jooksul kinni võtab ja ära põletab või ookeani kukutab (olenevalt suurusest). GEO satelliitide puhul lõplikku lahendust veel ei paista. Praegune otsus on nad kaugemale orbiidile liigutada, et nad töötavatele sidesatelliitidele ette ei jääks.

Lähemalt rühmatöödest

Mõistet individuaalne kodutöö Kosmoseülikoolis ei eksisteeri. Absoluutselt kõik senised ülesanded on olnud grupis, 5-9 inimest lahendamas etteantud interdistsiplinaarset ülesannet. Iga kord erinev meeskond, et võimalikult paljudega koos töötamise kogemuse saaks. Viimaseid töid tehes lahkusime vahel koolist alles enne südaööd, ISU väärib oma nime (insufficient sleep university). See on olnud siiski kõigest sissejuhatus suurimaks väljakutseks – meeskonnaprojekt. Projekti “Kosmilised lahendused kliimamuutuste vastu võitlemiseks” õnnestumise nimel töötab 25 inimest, 15 erinevast riigist.

Toon siin mõned järeldused seniste kogemuste põhjal:

• Olles projektijuhi rollis ei saa sisulisele uurimusele pühenduda. Tahtsin juhi rollis olles ka sisulist tööd teha, et mitte muidusööjana näida, kuid ebaõnnestusin. Ressursid on piiratud, pole võimalik kahte asja korraga hästi teha. Vastutusrikast kordinaatori tööd tehes põnevaid ülesandeid lahendada ei saa, see lõbu tuleb teistele loovutada.
• Suur kiusatus üksi toimetada ei tasu ennast ära. Iga inimene toob endaga meeskonda oma tugevused ja nõrkused. Vahel on tunne, et miks ma pean seda 10 korda seletama, see on ju nii ilmne – teen parem kõik ise ära. Ei tupsud! Töö lõppedes tulemust vaadates peab tõdema, et üksi seda ikka saavutanud ei oleks. Koos tegutsedes tuleb midagi loovutada, kuid reeglina saab rohkem vastu.

Siiri külaskäik

November oli mitmes mõttes hea kuu. Vabanesin põlvelahasest ja hakkasin uuesti normaalselt kõndima, kuid mitte ainult. Mulle tuli nädalaks ajaks Siiri külla. Jalutasime Strasbourgis, käisime Saksamaal ja sõitsime ohtralt trammiga. Ilmgi oli suurepärane – üle 10 kraadi sooja ja päikseline. Väga tore nädal oli.

Siiralt heameel on mul ka Estcube meeskonna üle, list on tõeliselt elama läinud. Aktiivsed arutelud alates elektrisüsteemist kuni logo valikuni. Väga tublid olete!

Peatse kohtumiseni Eestis, veel enne jõule loodan Tartus olla.