Seal, kus keegi varem käinud pole

Olen Stuttgartis praktikal harukordses olukorras. Minu ülesandeks on valmistada ette Kuu missiooni “BW1” (Lunar Mission BW1). Lisaks tavapärasele ümber Kuu tiirlemisele ja temast sadade fotode tegemisele on “BW1” ka täiesti unikaalne ülesanne – saata kuupsatelliidi suurune pikosatelliit sinna, kus keegi varem käinud pole.

Millest jutt käib?

Newtoni gravitatsiooni seadusest on ilmselt paljud kuulnud. Võeti see vastu juba 1684 ning ütleb sisuliselt järgmist: Kõigi maailmaruumis asuvate kehade vahel mõjuvad külgetõmbe jõud. Järelikult iga objekt kas kukub teise keha poole või pidevalt teisest kehast mööda (orbiidil tiirlemine). Osutub, et on veel kolmas võimalus nagu isand Lagrange 1772 aastal matemaatikat tehes avastas. Lagrange’ punktid on kahe keha vahel olevad stabiilsed kohad, kus mõlema keha külgetõmbejõud on võrdsed ning teoreetiliselt on võimalik seal paigal seista. Lagrange’ punkte on inimkond tegelikult väga usinalt kasutama asunud. Maa ja Päikse vahel ümber L1 punkti tiirleb SOHO nimeline kosmoselaev, mis on inimkonnale juba väga palju kasulikku informatsiooni andnud, peamiselt Päikese kiirguse muutumisest ajas ja selle mõjust Maa kliimale.

Osutub, et Maa ja Kuu vahel on samasugused stabiilsed punktid: L1, L2, L3, L4 ja L5. Eriti just viimaste, L4 ja L5, kohta teatakse väga vähe. Küsige Stephen Hawkingult või ükskõik milliselt suurelt kaasaja teadlaselt, mis seal on? Nad ei tea seda! Seal pole veel lihtsalt käidud. 1956 aastal avastas poolakas Kazimierz Kordylewski Tatra mägedest vaatlusi tehes, et midagi seal toimub. Mitmed hilisemadki vaatlused on näidanud, et L4 ja L5 piirkond Kuust 60 kraadi ees ja taga pool on udune – oletatakse, et kuna see on stabiilne ala koguneb sinna tolm. Jaapani Hiten satelliit lendas sealt 1990 aastal läbi ega leidnud mingit osakeste tiheduse erinevust L4 ja ümbritseva avakosmose vahel. Mis seal siis ikkagi toimub?

Sensorite tehnoloogia on vahepeal tubli sammu edasi teinud ning vingetete osakeste kokkupõrke energiat mõõtvate Piezo-elektriliste sensoritega varustatud pikosatelliit suudaks sealt läbi lennates väga väärtuslikku informatsiooni edastada. Minu konkreetseks ülesandeks on arvutada välja kiirus, mis on vaja sellele pikosatelliidile anda enne emasatelliidilt lahkumist, et ta täpselt L4 alasse jõuaks ning pakkuda välja sidelingi lahendus sealt saadud mõõtetulemuste edastamiseks.

Mis siis sellest, keda huvitab mingi kosmoses hõljuv tolm? Mul on bemmil uued kummid! Aga huvitab, mina leian, et inimkonna teadmiste piiride laiendamine on üks üllamaid eesmärke üldse, millega inimene tegelda võib. Kahesaja aasta pärast ei mäleta “mul on bemmil uued kummid” mehi keegi, kuid Newtonit, Keplerit ja Einsteini teatakse tänagi. Ma ei taha mingil juhul ennast nende suurmeestega samasse ritta panna, kuid usun siiski teadusega tegelemise mõtekusse ka siis kui Eestis on majanduskriis. Meil on päris mitukümmend tuhat töötut, miks me siis midagi ette ei võta? Väga hästi illustreerib majanduskriisile eelnenud ehitusbuumi mõtteviisi minu arvates TÜ Füüsikahoone riidehoiutädi fraas: “Käivad siin sellised imelikud noormehed, loevad raamatuid, istuvad arvuti taga. Mingu ehitusele, siis on raha rohkem ja…” Kus on need ehitajad praegu? Ma ei taha mingil juhul oma ala meistreid kritiseerida, kuid põhikoolist otse “abi-küproki paigaldajaks” minna? Kas see on ikka kõige targem tegu? Ehk on kasulikum raha teenimisega natuke oodata ja esmalt laiem teadmiste baas üles ehitada?

Nüüd läksime põhiteemast natuke kaugele, kuid mõte jääb ikka samaks. Tuleb julgeda minna välja oma mugavast tsoonist uutele aladele ja küsida miks ja kuidas. Tööpuuduse õnnetuse üle kurtva inimese tagamaid kuulates selgub tihti, et keerulisi ülesandeid lihtsalt ei taheta võtta. Milleks kulutada aasta või kaks uue ala peale ümber õppimiseks? Enne oli ju võimalik selgeks õpitud tööga küllalt pappi teenida! Kõik paraku muutub, nagu mõne aasta eest toimunud infotehnoloogia konverentsi hüüdlause kõlas: Mitte suured ei söö väikeseid vaid kiired söövad aeglaseid.

Veel üks näide samast ooperist. Jaanuaris Kosmoseülikoolis ühe karmi riskikapitalisti ettekannet kuulates jäi mulle kõrvu üks väga huvitav fraas: “Meil on raha väga palju üle, fondides seisab. Puudu on headest ideedest. Häid projekte pole võtta?” See on väga huvitav mõte ning läheb hästi kokku majandusteoreetikute jutuga, et kasv ei taastu enne, kui nõudlus ei suurene. Praegune majanduskriis ongi siis suures osas ideede kriis? Ühest küljest ahnus suurema raha järele, kuid samas ei teata, mida ikkagi tahetakse saavutada. Meenub seik minu lemmifilmist “Meeletu” kus peategelase juurde tuleb vanapaar raha küsima omamata kindlad sihti selle otstarbeks.

Panustage teadusse, sellel on alati mõtet!