Inimkonna ajaloos kaugeimal kosmoses asuvalt süvakosmoselaevalt NASA Voyagerilt kogutud vaatlusandmete põhjal on välja pakutud, et meie päikesesüsteemi äär ei pruugi olla sujuv, vaid võib olla täidetud magneetiliste mullide turbulentse merega.
Heliokatte uued ja vanad kuvandid. Punased ja sinised spiraalid kujutavad vana mudeli kohaselt graatsiliselt kaarduvaid magnetvälja jooni. Uued andmed Voyagerilt lisavad kooslusele magneetilist vahtu. Pilt: NASA
Kasutades uut arvutimudelit Voyagerilt saadud andmete analüüsiks, avastasid teadlased, et Päikesest kaugel asuv magneetiline väli koosneb umbes 100 miljoni miili laiustest mullidest. Mullid moodustuvad magnetvälja joonte reorganiseerumisel. Uus arvutimudel pakub välja, et välja jooned lagunevad iseseisvateks struktuurideks, mis pole ühenduses Päikese magnetväljaga, kirjutab ScienceDaily.com.
Nagu Maalgi, on meie Päikese magnetväli põhja- ja lõunapoolusega. Välja teljed on venitatud väljapoole päikesetuule või laetud osakeste voolu tõttu, avaldades vastastikust mõju teistelt meile lähedastelt Linnutee galaktikas asuvatelt tähtedelt välja saadetud mateeriaga.
Voyageri kosmoselaev reisib piiriäärses regioonis ligi 10 miljardit miili Maast eemal. Selles piirkonnas on päikesetuul ning magnetväli mõjutatud mateeriast, mis on eraldunud teistelt tähtedelt meie ümbruskonnas Linnutees.
“Päikese magnetväli ulatub päikesesüsteemi ääreni, “ sõnab astronoom Merav Opher. “Kuna Päike pöörleb, väändub ja kortsub selle magnetväli justkui baleriini seelik. Päikesest kaugel eemal – seal, kus asuvad Voyagerid – koonduvad seeliku voldid kokku.”
Päikese magnetvälja struktuuri mõistmine võimaldab teadlastel välja selgitada, kuidas galaktilised kosmilised kiired sisenevad meie päikesesüsteemi ning määratleda, kuidas on meie täht vastastikmõjus ülejäänud galaktikaga.
Seni on enamus tõenditest mullide eksisteerimise kohta pärit kosmoselaeva pardal olevalt instrumendilt, mis mõõdab energeetilisi osakesi. Hetkel töötavad uurijad läbi rohkem informatsiooni, lootes leida mullide jälgi ka Voyageri kogutud magnetvälja andmetest. “Me proovime siiani hoomata avastuste järeldusi,” sõnas üks Opheri kolleegidest, füüsik Jim Drake.
Olles startinud 1977. aastal, on Voyageri kaksik-kosmoselaev olnud teel juba 33 aastat. Nad on teel tähtedevahelise kosmoseruumi äärde. Kosmoselaevu juhib nende ehitaja, NASA Jet Propulsion Laboratory. Voyageri missioonid on osa Heliofüüsika Süsteemi Observatooriumist (Heliophysics System Observatory), mis on sponsoreeritud NASA Teaduse Missiooni Juhtkonna Heliofüüsika Osakonna poolt.
Uurimustöö kohta loe lähemalt siit.
Teadusartikkel: “Kinetic versus Multi-fluid Approach for Interstellar Neutrals in the Heliosphere: Exploration of the Interstellar Magnetic Field Effects“