Footoni vaatepunktist kiiratakse see ühel hetkel ja neelatakse seejärel koheselt. See kehtib footoni kohta, mis kiiratakse Päikese tuumas – see võib uuesti neelduda pärast kõigest millimeetri murdosa pikkust teekonda. Samuti kehtib see footoni kohta, mis on meie vaatepunktist rännanud üle 13 miljardi aasta pärast seda, kui see universumi mõne esimese tähe pinnalt kiirati.
Seega näib, et lisaks sellele, et footon aja möödumist ei taju, ei taju see ka vahemaa möödumist. Kuid et massita teadvust valguse kiirusel vaakumis liigutada ei saa, on selle mõtteeksperimendi tõeline eesmärk selles, et näidata, et aeg ja vahemaa on nähtavasti lihtsalt ühe ja sama asja kaks poolt, kirjutab Physorg.com.
Kui sellele pildile saaks lisada aja dimensiooni, siis võiks sul tekkida ligikaudne ettekujutus sellest, miks objektid paistavad massiivsetele kehadele lähenedes kiirenevat - seda isegi siis, kui need ise mingit kiirendust ei taju.
Kui me üritame saavutada valguse kiirust, siis aeglustuvad meie kellad meie teekonna alguspunkti suhtes ning me jõuame oma reisi lõpp-punktini arvatust kiiremini – justkui oleks nii aeg kui ka vahemaa kokku tõmbunud.
Samamoodi: kui me läheneme massiivse objekti pinnale, siis aeglustuvad meie kellad mingi kõrgema punkti suhtes, ning me jõuame pinnale arvatust kiiremini, justkui aeg ja vahemaa oleksid järk-järgult kokku tõmbunud.
Ka sellel juhul on aeg ja vahemaa lihtsalt ühe ja sama asja, nimelt aegruumi, kaks külge, selle ette kujutamine tekitab meile aga raskusi. Me oleme arenenud välja selliseks, et me näeme maailma vaid hetkvõtete kaupa, see võib tuleneda sellest, et kui me oma keskkonda igal sammul põhjalikult skanneeriksime, siis oleksime me kiskjatele kergemaks saagiks.
Teadlased ja skeptikud ütlevad, et me peaksime evolutsiooni olemasolu aktsepteerima samuti nagu me aktsepteerime gravitatsiooni olemasolu – tegelikult on see aga kohutav analoogia. Gravitatsioon ei ole tegelik, see on lihtsalt meie rumal lihtsustus aegruumi kõverusest.
Tühjas ruumis konstantsel kiirusel liikuvad astronaudid tunnevad end kaalututena. Kui asetada nende trajektoori mingisse punkti planeet, siis tunnevad nad ennast kaalututena seni, kuni nende kosmoselaev planeedi pinnaga kokku põrkab.
Pinnal seisev vaatleja näeb, et nende kosmoselaev hakkab suurelt kõrguselt kiirendusega planeedi pinna poole liikuma ning põrkab siis viimaks sellega kokku. Sellised hukule määratud astronaudid ei taju sellist kiiruse kasvu ise mitte mingil moel. Lõppude lõpuks, kui nad oleksid kiirendanud, siis oleksid nad selle tagajärjel ju oma istmetel tahapoole liikunud.
Siiski ei näe planeedi pinnal seisev vaatleja mingit optilist illusiooni, kui talle tundub, et kosmoselaev kiirendab. Asi on lihtsalt selles, et vaatleja ei teadvusta endale konteksti – ta on arenenud massiivse objekti pinnal, kus aegruum on kõverdunud.
Seega näeb vaatleja kosmoselaeva sisenemas kõrguselt, kus aeg ja vahemaa(s.t aegruum) on võrdlemisi sile, ruumi, kus aegruum(kõrgemas punktis asuva vaatleja vaatepunktist) on võrdlemisi kokkusurutud. Seetõttu tajub pinnal olija, et langev objekt liigub kiirendusega ning eeldab valesti, et mängus on ka jõud.
Märkus: Kui sa kukuksid musta auku, siis ei tajuks sa ikkagi mingit kiirendust. Sinu füüsiline struktuur peaks aga kohanema ülimalt kokkusurutud aegruumiga, millest sa läbi liigud – tagajärjeks on see, et sa muutuksid spageti-sarnaseks.