Vaatlused NASA Marsi Vaatluse Kosmoselaevalt pakuvad välja, et Marsi kuumimate kuude ajal võib seal leiduda voolavat vett.
,,NASA Marsi Avastamise Kava viib meid lähemale, otsustamaks, kas Punane Planeet võib olla mingil moel elukõlblik,” sõnas NASA administrator Charles Bolden, ,,ja see kinnitab Marsi staatust tulevase tähtsa inimavastuse sihtmärgina,” kirjutab Nasa.gov.
Tumedad sõrmelaadsed jooned ilmuvad ja ulatuvad mõnest Marsi nõlvast alla hiliskevadest suveni, hääbuvad talvel ning naasevad järgmisel kevadel. Korduvate vaatluste käigus on jälgitud hooajalisi muutusi nendes taasilmnevates kujundites mitmetel järskudel kallakutel Marsi lõunapoolkera keskmistel laiuskraadidel.
,,Parim selgitus neile vaatlustele on soolase vee voolamine,” väitis Alfred McEwen Arizona Ülikoolist. Mõned aspektid jäävad teadlastele nende vaatlusandmete puhul siiani mõistatuslikuks, kuid vedela merevee voolamise idee sobib moodustise omadustega paremini kui alternatiivsed hüpoteesid. Soolasus alandab vee jäätumistemperatuuri. Aktiivse vooluga piirkonnad soojenevad piisavalt isegi madalas pinnaaluses vedela voolava vee hoidmiseks, mis oleks umbes sama soolane kui Maa ookeanides. Puhas vesi aga jäätuks vaadeldud temperatuuridel.
,,Need tumedad jooned erinevad teist tüüpi Marsi nõlvade pinnavormidest,” sõnas NASA teadlane Richard Zurek. ,,Korduvad vaatlused näitavad, et need jooned ulatuvad soojal hooajal aegamööda järjest enam allamäge.”
Kuvandatud pinnamoodustised on vaid 0,5–5 meetri laiused ning kuni mitmesaja meetri pikkused. See laius on märksa kitsam varem registreeritud uhteorgudest Marsi kallakutel. Sellegipoolest on mõnel neist piirkondadest võimalik näha enam kui 1000 üksiku veevoolukoha. Lisaks, kui uhteorge leidub külluslikult külmadel, poolustele suunatud nõlvadel, asuvad need tumadad vooluveed soojadel, ekvaatoripoolsetel kallakutel.
Pildid näitavad, kuidas voolu märkiv joon muutub hiliskevadest varasügiseni kivistel ekvaatoripoolsetel nõlvadel pikemaks ja tumedamaks. Hooajalisus, laiuskraadide lõikes jaotumine ja muutus heleduses viitavad lenduva aine olemasolule, kuid selle esinemist pole otseselt avastatud. Keskkond on liiga soe süsinikdioksiidi külmumiseks ja mõnedes piirkondades liiga külm puhta vee leidumiseks. Eelnev võib viidata soolasele veele, millel on madalam jäätumistemperatuur. Suurel osal Marsi pinnast leiduvad soolavarud on märk merevee küllusest Marsi minevikus. Hiljutised vaatlused aga näitavad, et soolane vesi võib endiselt moodustuda ka tänapäeval – piiratud aja jooksul vähestes paikades pinna lähedal.
Kui uurijad kontrollisid voolu kujundatud nõlvi Marsi Kompaktse Vaatluse Pilditehnika Spektomeetriga (Compact Reconnaissance Imaging Spectrometer for Mars), ei ilmnenud mingit märki veest. Voolu poolt uuristatud jooned võivad pinnal kiiresti kuivada või olla märgid madala pinnaaluse voolust. ,,Voolukohad ei ole tumedad selle pärast, et nad oleksid märjad,” väitis McEwen. ,,Nad on tumedad mingil muul põhjusel.”
Soolase vee tekitatud vool võib pinnavorme ümber paigutada või muuta pinna karedust viisil, mis muudab selle väljanägemise tumedamaks. Kuidas aga moodustised muutuvad temperatuuri alanedes taas heledamaks, on keerulisem selgitada.
,,Hetkel on see mõistatuslik, kuid minu arvates lahendatav müsteerium, mille selgitamiseks on tarvis teha edasisi vaatlusi ning laboratoorseid eksperimente,” sõnas McEwen.
Need tulemused viivad seni lähimale vedela vee avastamisele Marsi pinnal. Jäätunud vett on aga märgatud pinna lähedal mitmetes piirkondades keskmistest kuni kõrgete laiuskraadideni. Värskena paistvad uhtorud viitavad nõlvade liikumisele geoloogiliselt hiljutisel ajal – võib-olla vee abiga. Arvatavalt tulid ka Phoenix Mars Lander kulguri avastusretkedel ilmsiks soolase vee tilgad. Kui korduvate tumedate voolude edasine uurimustöö toetab tõendeid soolase vee olemasolust, võivad need olla esimesed teadaolevad Marsi piirkonnad, kus leidub vedelat vett.
Vaata lisaks:
Leave a Reply