Esmakordselt on Maast kaugel asuv kosmoselaev jäädvustanud päikesetormi, mis ,,katab” meie planeedi. Jäädvustus sütitas solaarfüüsikuid, kelle sõnul võib see viia tähtsate edasiminekuteni kosmose ilma ennustamises.
,,Film tekitas minus külmavärinaid,” sõnas füüsik Craig DeForest. ,,Jäädvustati aine väljapaiskumine kroonist (ingl. k. coronal mass ejection – CME), mis paisus hiiglaslikuks plasmamüüriks. Seejärel paiskus see üle pisikese sinise laigu – Maa,” kirjutab Nasa.gov
STEREO-A jälgis aine väljapurset kroonist Päikeselt Maale. Pilt: SwRI
Aine väljapurskumine kroonist tekitab miljardi tonni raskuseid päikeseplasma pilvi, mis lennutatakse välja samadest plahvatustest, mis sütitavad päikeseleeke. Kui pilved liiguvad meie planeedist mööda, põhjustavad nad virmalisi, kiirgustorme ja mõnedel äärmuslikel juhtudel elektrikatkestusi. Seetõttu on pilvede jälgimine ja nende saabumise ennustamine tähtis osa kosmose ilma ennustamises.
Jäädvustuse teinud STEREO-A on üks kahest 2006. aastal kosmosesse lennutatud kosmoselaevast, mis jälgivad Päikese aktiivsust laia ulatusega asukohtadest. Tormi ajal oli STEREO-A enam kui 104 miljoni kilomeetri kaugusel Maast, andes sündmusest kauge vaate, mida pole võimalik saada ümber Maa tiirlevatelt kosmoselaevadelt.
Aine väljapurskumine kroonist on esmalt hele ja hästi nähtav. Nähtavus aga väheneb kiiresti, kui tühimiku katavad pilved. Ajaks, mil tavapärane CME läbib Veenuse orbiidi, on see miljard korda tuhmim täiskuu pinnast ning enam kui tuhat korda tuhmim Linnuteest. Maale jõudvad aine väljapursked on peaaegu sama õhkõrnad ja läbipaistvad kui vaakum.
Kaader STEREO kosmoselaeva orbitaalsetest asukohtadest ja vaateväljadest 2008. aasta CME ajal. Oranž ala esindab aine väljapurset kroonist. Pilt: NASA/Goddard Space Flight Center/Scientific Visualization Studio
,,Nende tuhmide pilvede eraldamine tähevalguse ja planeetide vahelise tolmu seast on olnud suur väljakutse,” sõnas DeForest. Tõepoolest, tema meeskonnal võttis selle saavutamine aega kolm aastat. Äsjaavaldatud film tormist jäädvustati 2008. aasta detsembris ning meeskond on seni selle kallal tööd teinud. Nüüd, mil nende tehnika on täiustatud, võib seda rakendada regulaarselt ilma nii suure viivituseta.
Filmid määravad CME saabumise aja ja massi. Pilve heledusest võivad uurijad välja arvutada gaasi tiheduse muljetavaldava täpsusega. Nende tulemused 2008. aasta detsembris toimunud sündmuse kohta vastasid tegelikele mõõtmistele mõne protsendi täpsusega. Kui seda tehnikat rakendatakse tulevaste tormide korral, on võimalik ennustada ka nende mõju suurema kindlusega.
NASA pressikonverentsil tõi DeForest välja mõned filmi eredaimad kaadrid: kui aine purskus kroonist, oli see poorne magneetiliste seinadega, olles ümbritsetud madala tihedusega gaasipilvest. Kui aga aine väljapurse ületas Päikese ja Maa vahelise ala, muutus selle kuju. CME ,,kündis” justkui lumesahk läbi päikesetuule, kogudes sellest ainet kõrguvasse plasmapilve. Ajaks, mil CME jõudis Maale, oli see kogunenud gaasi raskuse tõttu sissepoole kokku varisenud.
Pressikonverentsil kõnelejad rõhutasid, et esitatud kuvandid aitavad kaasa millelegi enamale, kui ühe sündmuse mõistmisele. CME sisemine füüsika on paljastatud esmakordselt ning see edasiminek vormib aine väljapursete teoreetilisi mudeleid ja arvuti poolt loodud ennustusi mitmeteks tulevasteks aastateks.
Vaata videot siit.