Uraani kaldus telg muudab selle meie Päikesesüsteemi veidrikuks. Hetkel on üldkehtivaks teooriaks see, et Uraan kaldus külili ühe suure kokkupõrke tõttu, kuid planeetide tekke ja kokkupõrgete simulatsioonide abil leidsid teadlased, et see juhtus pigem mitme väiksema kokkupõrke tagajärjel. Antud uurimus lahendab ka hiljuti esile kerkinud probleemid seoses Uraani kuude ja nende orbiitidega.
Infrapunasageduste läheduses tehtud vaatlused Uraanist paljastavad selle muidu häguse ketaste süsteemi, näidates ilmekalt planeedi kaldenurga suurust. Pilt: Lawrence Sromovsky, (Univ. Wisconsin-Madison), Keck Observatory
Uraan erineb teistest planeetidest selle poolest, et selle pöörlemistelg on oma orbiidi telje suhtes 98 kraadi võrra kaldus. See on palju suurem kaldenurk kui ühelgi teisel Päikesesüsteemi plaaneedil(Jupiteril 3 kraadi, Maal 23 kraadi, Saturnil ja Neptuunil 29 kraadi). Põhimõtteliselt pöörleb see planeet külili, kirjutab Physorg.com.
Üldsuse poolt vastuvõetav teooria väidab, et minevikus põrkus mingi Maast paar korda massiivsem taevakeha Uraaniga, lükates selle külili. Selles teoorias on aga üks suur viga: Uraani kuud oleksid pidanud jääma oma algsete nurkade alla, kuid praegu on ka need peaaegu 98-kraadiste nurkade all.
Selle kauapüsinud probleemi lahendas rahvusvaheline teadlasterühm, keda juhib Alessandro Morbidelli. Morbidelli ja kolleegid kasutasid erinevate kokkupõrkestsenaariumite kordamiseks arvutisimulatsioone, et teha kindlaks Uraani kaldenurga kõige tõenäolisem tekkepõhjus. Nad leidsid, et Uraan sattus kokkupõrkesse juba siis, kui seda ümbritses alles protoplanetaarne ketas – materjal, millest hiljem tekkisid planeedi kuud – seejärel muutus ketta kuju laiemaks ning sõõrikukujuliseks ning see ümbritses uut väga kaldus ekvatoriaaltasandit. Kettasisesed kokkupõrked muutsid selle lamedamaks, andes stardipaugu praegu näha olevate kuude tekkeks.
Simulatsioon andis ka mõningaid ootamatuid tulemusi: ülaltoodud stsenaariumis liikusid kuud vastandsuunaliselt ehk praegu nähtavale suunale vastupidiselt. Seetõttu pidi Morbidelli töörühm selle kirjeldamiseks süsteemi parameetreid muutma. Üllatavaks tulemuseks oli see, et Uraan ei kaldunud mitte ühe kokkupõrke tagajärjel, nagu seni arvatud, vaid pigem juhtus see vähemalt kahe väiksema löögi tõttu – sellisel juhul on palju suurem tõenäosus leida kuusid tiirlevana suunas, milles need praegu tiirlevad.
Antud uurimustöö tulemused räägivad aga vastu praegusele planeeditekke teooriale, mis võib nüüd kohandamist vajada. ,,Tavaline planeeditekke teooria eeldab, et Uraan, Neptuun ja Jupiteri ning Saturni tuumad tekkisid vaid protoplanetaarse ketta väikeste objektide kokkukogunemisel. Selles teoorias puuduvad hiidkokkupõrked. Fakt, et Uraan sattus kokkupõrkesse vähemalt kahel korral, vihjab sellele, et suuremad kokkupõrked olid hiidplaneetide tekke ajal tavapärased. Seega tuleks praegune teooria üle vaadata,” selgitas Morbidelli.