Universumi algust ei tuleks modelleerida mitte kui Suurt Pauku, vaid pigem kui vee jäätumist, sõnasid Melbourne’i ja RMIT Ülikoolide teoreetilised füüsikud.
Teadlaste sõnul tuleks pärast kõikidele kristallidele – kaasa arvatud tavalisele jääle – omaste lõhede ja pragude uurimist muuta täielikult meie arusaama Universumist, kirjutab Physorg.com.
Jääplokk.
Uurimuse juht James Quach: ,,Vana-Kreeka filosoofid arutlesid aine koostise üle: kas see koosneb pidevast ainest või üksikutest aatomistest? Tänu väga võimsatele mikroskoopidele teame me nüüdseks, et aine koosneb aatomitest.”
,,Tuhandeid aastaid hiljem oletas Albert Einstein, et ruum ja aeg on pidevad ja voolavad ühtlaselt – nüüd aga usume me, et see oletus ei pruugi väga väikses skaalas enam kehtida.”
,,Uue teooria – kvantgrafiitia (ingl k Quantum Graphity) – kohaselt võib ruum koosneda nähtamatustest ehituskividest, mis sarnanevad aatomitele. Neid nähtamatuid ehituskive võib kujutada ette kui piksleid, mis moodustavad ekraanile pildi. Siiani on probleemiks see, et nende ehituskivide väiksuse tõttu ei saa neid otseselt vaadelda.”
James Quatch ja kolleegid aga arvavad, et nad leidsid viisi nende mitteotseseks vaatlemiseks.
,,Kujutage varast Universumi ette kui vedelikku,” selgitas ta. ,,Universumi jahtudes ‘kristalliseerub’ see kolmeks ruumi- ja üheks ajamõõtmeks, mida me tänapäeval tajuda võime. Nii arutledes peaks Universumi jahtumise tagajärjel tekkima praod – just nagu vee jäätumisel.”
RMIT Ülikooli teadlasterühma liige Andrew Greentree sõnul võivad osad sellised defektid ka nähtavad olla. ,,Valgus ja teised osakesed kõverduksid või peegelduksid sellistelt defektidelt, mistõttu peaks need efektid teoreetiliselt vaadetavad olema,” lausus ta.
Töörühm tegi mõne sellise efekti kohta ka arvutused ning kui nende ennustused leiavad ka eksperimentaalse kinnituse, leiab küsimus, kas ruum on ühtlane või koosneb väikestest osakestest, lõpliku vastuse.