Kosmoseteadus tähistab Kuiperi vöö avastamise 20ndat aastapäeva. See avastus tehti 1992. aastal, mil leiti esimene Kuiperi Vöö Objekt (Kuiper Belt Object ehk KBO).
Tegelikult avastati muidugi esimene Kuiperi vöö objekt 1930. aastal – Pluuto. Sellele järgnes Pluuto hiiglasliku kuu Charoni avastamine 1978. aastal. Kuiperi vöö olemasolu postuleeriti esmalt 1930ndatel, 40ndatel ja 50ndatel, selle kõige tuntumaks esitajaks oli Gerard Kuiper. Teaduse areng võttis aga palju aega, et avastada järgmine KBO (väljaspool Pluuto süsteemi), mis tiirleks ümber Päikese kaugemal kui Neptuun.
Mõningad Kuiperi vöö planeedid. Tuleb märkida, et tegelikult on Eris väiksem kui Pluuto. Pilt: sollunaterra.webs.com
Alates 1992. aastast on avastatud rohkem kui 1000 KBO-d. KBOsid otsivaid taevalaotuse vaatlusi on sooritatud aga väga vähe. Arvatakse, et rohkem kui 100-kilomeetrise või suurema läbimõõduga objekte leidub üle 100 000. Sellele lisanduvad miljardid väiksemad objektid, millede mõõtmed võivad ulatuda kuni paari kilomeetrise läbimõõduga komeetide tuumadeni. (Sellises võrdluses on Pluuto hiiglaslik – selle läbimõõt on ligikaudu 2400 kilomeetrit!).
Enamus teadaolevatest KBOdest on läbimõõduga vaid 100-300 kilomeetrit, mis on vaid kümnendik Pluuto läbimõõdust. Mõned neist on aga ka väiksemad kui 100 kilomeetrit ning mõned suuremad kui 300 kilomeetrit – KBOsid on väga erinevaid:
• Mõned on punased ja mõned on hallid;
• Mõnede pinnad on kaetud vee jääga, teiste omad (nagu ka Pluuto) aga eksootiliste süttivate jäädega, nagu näiteks metaan ja lämmastik;
• Paljudel on kuud, kuigi mitte ühelgi neist rohkem teadaolevaid kui Pluutol;
• Mõned on väga peegeldavad (nagu Pluuto), teistel aga on palju tumedam pind;
• Mõningatel on palju madalam tihedus kui Pluutol, mis tähendab seda, et need koosnevad peamiselt jääst. Pluuto tihedus on nii suur, et me teame, et selle sisemusest umbes 70% moodustavad kivimid; vaid üksikud teadaolevad KBO-d on tihedamad kui Pluuto ja seega ka kivisemad.
See üllatav mitmekesisus KBOde seas pole aga kõige suurem panus, mis Kuiperi vöö meie teadmistesse Päikesesüsteemist on lisanud. Neist kõige olulisemaks võib pidada järgmist kolme õppetundi:
• Meie planeedisüsteem on palju suurem kui me arvasime seda olevat. Tegelikkuses ei teadnud me Kuiperi vööst ehk meie Päikesesüsteemi suurimast struktuurist enne selle avastamist 20 aasta eest eriti midagi. Seda olukorda võib võrrelda olukorraga, kus meil poleks enne 1992. aastat olnud kaarte, mis sisaldaksid Vaikset Ookeani.
• Meie Päikesesüsteemi (ja ka teiste päikesesüsteemide) planeetide asukohad, orbiitide ekstsentrilisused ja kaldenurgad võivad ajaga muutuda. Mõningal juhul põhjustab see nähtus isegi planeetide migratsiooni. Meil on tõendeid sellest, et paljud KBOd (ka mitmed suured neist, nagu näiteks Pluuto) tekkisid Päikesele palju lähemal – piirkonnas, kus nüüd tiirlevad hiidplaneedid.
• Kõige üllatavam on aga ehk see, et meie Päikesesüsteem ja väga tõenäoliselt ka paljud teised, on väga osav väikeste planeetide valmistamisel – sellised planeedid on meie planeetide seas domineerivaks. Tänapäeval tunneme me Päikesesüsteemis rohkem kui tosinat kääbusplaneeti, mida on arvuliselt rohkem kui gaashiide ning tahke pinnaga planeete kokku. Hinnatakse, et Kuiperi vöös ootab avastamist veel ligi 10 000 kääbusplaneeti. Kes oleks seda osanud arvata? (Milline planeeditüüp siis kõrvalejäetu on?)
Kuiperi vöö avastamine on endaga kaasa toonud suuri muutusi meie teadmistes. Meie konservatiivne 1990ndate ning ka varasemate aastate ettekujutus Päikesesüsteemist ei sisaldanud oma suurimat struktuuri! Selles ettekujutuses puudus kääbusplaneetide olemasolu – neid planeete on aga meie Päikesesüsteemis ja arvatavasti ka galaktikas kõige rohkem. Seega ei osanud keegi ka ette kujutada, et kääbusplaneete leidub nii erineva värvuse, peegeldavuse, orbiidi ja pinnakoostisega. Kõige tähtsam aga: keegi ei teadnud, et enamuse meie Päikesesüsteemi planeetide – isegi mõningate kõige suurimate – asukoht ei ole alati samasugune olnud.