Kahjuks ei koosne tumeaine valgusest. See võib küll kõlada ilmselgena, kuid mitmed füüsikud lootsid, et valguse osakeste footonite abil võiks meil õnnestuda heita pilk sellele müstilisele ainele, mis arvatakse moodustavat ligi 85% kogu universumi ainest. Lissaboni Tehnilise Ülikooli teadlase Vitor Cardoso tulemustest selgub aga, et see idee on hukule määratud.
Kui enamik massiga osakesi satuvad mustale augule liiga lähedale, langevad need sinna sisse ja kaovad igaveseks. Massita footonid võivad sellest saatusest pääseda, kui neil on õige trajektoor. Väga tillukese ,,vahepealse“ massiga footon võib aga sattuda pöörleva musta augu orbiidile ning osa selle impulsimomendist endale võtta. Õigete tingimuste korral võiks see protsess jätkuda seni kuni tiirlevad osakesed aeglustavad musta auku niivõrd, et selle pöörlemine lakkab.
Cardoso ja kolleegid arvutasid välja, kui kaua kindla massiga footonitel musta auku pöörlemise peatamiseks aega kuluks. Nad kasutasid kaheksa ülimassiivse musta augu vanuse ja pöörlemiskiiruse andmeid. Vanimate pöörlevate mustade aukude vanus seab footonite massile ülempiiri. Kui selline footon eksisteerib, peab see olema kergem kui 10-20 elektronvolti. Selle tõenäosus on aga üliväike, järeldasid teadlased.
New Yorgis asuva Stony Brook Ülikooli teadlane Alfred Goldhaber sõnas aga, et kui mustade aukude ümber tiirleb laetud plasma, paneb footoni aeglustuv liikumine läbi plasma selle käituma nii, justkui sel oleks mass, rikkudes seega kõik arvutused. Cardoso väidab selle ,,näilise massi“ kohta aga, et see mõjutab asju vaid subatomaarsel tasemel – musta augu skaalas loeb vaid footoni tegelik mass.