Orgaanilised transistorid on uue kohanemisvõimelise odava elektroonika põhikomponendid. Kuna orgaanilised materjalid, millest antud transistorid koosnevad, annavad seadmetele võime lülitada ja võimendada signaale, pingutavad teadlased otsimaks muudetavate elektriliste omadustega orgaanilisi materjale. Mõnel juhul tähendab see mitmete materjalide kokku segamist.
Ühes vastava ala hilisemas uurimuses on teadlased kokku seganud kaks molekulaarset komponenti, et toota hübriidmaterjali, mille elektroonilisi omadusi saab erinevate lainepikkustega valgustamisel kahe energiatasandi vahel lülitada. Orgaanilises transistoris võimaldab hübriidmaterjal nii optilist kui elektrilist lülitamist.
Orgaaniline õhuke kile transistor uue pooljuhtkihiga. See hübriidmaterjal koosneb kahest fotokroomsest molekulist, mida saab laseriga kahe oleku vahel lülitada. Pilt allikast
Teadlased, keda juhivad Norbert Koch ja Stefan Hecht Berliini Humboldt’i ülikoolist ja Paolo Samori Prantsusmaalt Strasbourgi ülikoolist, on avaldanud oma uurimuse Nature Chemistry võrguväljaandes.
Üks osa hübriidmaterjalist on elektroaktiivne orgaaniline pooljuhtpolümeer, teine koostisosa on diarüületeeni molekul, mille uurijad on välja töötanud ja sünteesinud ning millel on optiliselt moduleeritavad elektronolekud.
Testimaks uut pooljuhtivat hübriidmaterjali ühendati see orgaanilisse õhukese kile transistorisse. Transistori 5 sekundi kaupa vaheldumisi kahe erineva lainepikkusega valgustades suudeti pööratult fotomoduleerida transistori olekut. Transistori kosteajaks 3- nanosekundilisele laseri impulsile mõõdeti ainult mõned mokrosekundid, mis on kasutusaladel tehnoloogiliselt asjakohane. Uus materjal annab transistorile eelise teiste orgaaniliste transistoride ees, kõrvaldades vajaduse pooljuhtkihile juurde panna fotokroomsete molekulide lisakihti. Teadlased ennustavad, et uus õhuke pooljuhtkile, mille molekule on võimalik elektriliselt ja optiliselt ergastada, võib viia mitmete pooljuhtsüsteemideni. Tulevikus on teadlastel plaan kohandada segu erinevate kasutusalade tarbeks.
Allikas: phys.org