Astrofüüsika ja gravitatsioon
Ujudes Laguuni udukogus.
NASA-le ja ESA-le kuuluva Hubble’i teleskoobi abiga on tehtud võrratu pilt Laguuni udukogust. Nimetatud udukogu on olnud amatöörastronoomide huviorbiidis olnud juba pikemat aega, kuna see on üks vähestest seda tüüpi objektidest, mis on palja silmaga Maalt nähtav. Võrreldes häguse ovaaliga, millisena see inimvaatlejale tundub, on gaasipilv Hubble’i jaoks hiiglaslik dünaamiline tähtede inkubaator. Olgu peale, siin ei ole tegemist millegi uuega, aga sellegipoolest demonstreerib see taevalaotuste võlu.
Foto: NASA/ESA Hubble'i kosmoseteleskoop
Loe lisaks:
Breaking Waves in the Stellar Lagoon.
Gammakiired AGILE’i vaatenurgast.
Marisaldi, M., et al. (2010). Gamma-Ray Localization of Terrestrial Gamma-Ray Flashes Physical Review Letters, 105 (12) DOI: 10.1103/PhysRevLett.105.128501
Marisaldi töörühm on kasutanud äikesetormide jälgimiseks konstrueeritud satelliidi poolt kogutud andmeid, et erakordse täpsusega leida äikesetormide käigus harva tekkivaid gammakiiri. Need mudelid aitavad füüsikutel gammakiiri ning nende seotust elektriliste tormidega paremini mõista. Kusjuures enamikud teooriad ei ennusta sellise nähtuse ilmnemist üleüldse ette.
Loe lisaks:
Pinpointing Earthly Gamma Rays.
Kosmilised kiired ANITA perspektiivist.
S. Hoover, & et al. (2010). Observation of Ultra-high-energy Cosmic Rays with the ANITA Balloon-borne Radio Interferometer Physical Review Letters arXiv: 1005.0035v2
Töörühm on märganud õhuballile kinnitatud raadiodetektorite abil raadiolainete signaale, mis on iseloomulikud olukorrale, kui ülienergeetilised kosmilised kiired Antarktika jääkilpi tabavad. Kuna me ei tea endiselt, kust need ülisuure energiaga osakesed tulevad, mängib võime neid Maad tabades jälgida olulist rolli nende päritolu välja selgitamiseks.
Loe lisaks:
Tuning In to Highest Energy Cosmic Rays.
Kohutavalt pikk s-protsess.
A. J. Gallagher, S. G. Ryan, A. E. García Pérez, & W. Aoki (2010). The barium isotopic mixture for the metal-poor subgiant star HD140283 Astronomy and Astrophysics arXiv: 1008.3541v1
Väike nope sisukokkuvõttest:
Praeguse raskete elementide tuumasünteesi teooria kohaselt on metallivaesesetes keskkondades dominantne r-protsess. Täht HD 140283 on juba pikaajaliselt olnud vastuolude keskmeks, kuna mõningate uurimuste kohaselt on seal dominantseks hoopis s-protsess. Meie poolt läbiviidud sõltumatute vaatluste kohaselt… ei klapi vaatlused ja analüüsid praegu kehtiva tuumasünteesi teooriaga.
See on järjekordselt üks nendest lõbusatest astrofüüsikalistest mõistatustest. Meil on enda arvates üpris tore pilt, kuidas tähed töötama peaksid, aga…. AGA aeg-ajalt komistame ikka mingisuguse vaatluse otsa, mis ütleb meile, et meie teoreetilised mehhanismid tähtede dünaamikast ja kujunemisest ei ole lõplikud.
HD 140283 on järjekordne näide sellest omavahel mitte klappivate tükkidega hiiglaslikust puslest. Kuna HD 140283 kahtlustatava vanuse, (see on väga-väga vana), tõttu oleks see pidanud tekkima ammu enne seda, kui esimesed punased hiiglased/baariumit tootvat tähed. Teiste sõnadega ei tohiks selle atmosfääris praeguse teooria kohaselt leiduma oma tähtedest „naabrite“ baariumi. Kõik seal leiduv baarium oleks pidanud toodetama tähe enda poolt tuumasünteesi r-protsessi käigus.
Ent Gallagheri ning teiste töörühmade vaatlused näitavad midagi muud – tähes toimub hetkel tuumasünteesi s-protsess. Kas praegune tähtede tekkimise mudel on vale, mis tähendaks leitud baariumi isotoobi tekkimisele mingit muud seletust peale praeguse s-protsessi? Või midagi muud? Võib-olla on see täht hoopiski pärit mõnest vanemast galaktikast? Praegusel hetkel tundub kõik lahtine.
Loe lisaks:
Ancient star poses galactic puzzle.
Kõrgete energiate -ja osakestefüüsika
Head uudised! Võib-olla oleme me kvarkidest ja gluoonitest absoluutselt valesti aru saanud!
CMS Collaboration (2010). Observation of Long-Range Near-Side Angular Correlations in Proton-Proton Collisions at the LHC JHEP arXiv: 1009.4122v1
Olgu peale, võib-olla olen ma selle uudisega juba natukene hiljaks jäänud, aga eelmisel nädalal oli CMS-i kollektiivil väga põnevaid uudiseid – LHC-s vaadeldi ehk uusi füüsikalisi protsesse! Kuna mul jäi eelmisel nädalal postitus vahele, annan ma sõnajärje üle Jon Butterworthile. Samuti on Luboš Motls kirja pannud mõningad huvitavad spekulatsioonid, mida need vaatlused tähendada võivad, aga oodake järgnevatel kuudel palju enamat.
Loe lisaks:
New two-particle correlations observed in the CMS detector at the LHC.
MiniBooNE kinnitab LSND tulemusi?
Richard Van de Water, A Decade Later: Are We Any Closer to Resolving the LSND Puzzle? GeneFest Symposium, September 25, 2010. PDF sümpoosiumil toimunud arutlusega.
Ehk keegi mäletab neid veidraid Vedela stsintillaatori neutriinodetektori tulemusi 1997. aastal, mille kohaselt avastas see ebaharilikke neutriinode ostsillatsioone, mis ei ole standardmudeliga kooskõlas? Mälu värskendusena kutsuti nende tekitajaid „steriilseteks“ neutriinodeks. Igal juhul tundub MiniBooNE tulemute järgi, et LSND-l võis siiski õigus olla. Siiski on leiud veel väga esialgsed ning arvatavasti avastatakse neid järgmiste kuude jooksul veelgi, aga võib-olla peame me selle tulemusena loobuma kolmest neutriino „lõhnast“… võib-olla!
Loe lisaks:
MiniBooNE at GeneFest 2010.
Üldrelatiivsus, kvantgravitatsioon jne.
Relatiivsus argipäeva mõõtmetes.
Enlarge Keystone/Hulton Archive/Getty Images
Ma olen küll ka sellele peole pisut hiljaks jäänud ning see on juba üpris vana uudis, aga NIST-i teadlased on teinud väga tublit tööd „argipäeva“ mõõtmetes relatiivsuse kinnitamiseks. (Aeg möödub kõrgemal kiiremini ja aeglasemalt suuremate kiirustega liikudes.) Me oleme seda küll eksperimentaalselt juba hulk aega tagasi kinnitanud, kuid seni pole meil olnud piisavalt täpseid kelli, et relatiivsuse tekitatud fenomene normaalsel skaalal mõõta st. mitte orbiidil olles või osakestekiirendites.
NIST-i kellad olid suutelised märkama gravitasioonilist aja aeglustumist teineteisest vaid 30 cm kõrguse vahega pindade puhul. Jah! See tähendab, et inimeste jaoks, kellele meeldib oma koduaknast teistele ülevalt alla vaadata, libiseb nende enda elu nende jaoks kiiremini silme eest läbi.
Lisaks sellele viisid nad läbi eksperimendi relativistliku ajadilatsiooni kontrollimiseks, kus relatiivselt liiikuvate kellade liikumiskiiruses oli pelgalt 30 km/h vahe. See täpsus on lihtsalt uskumatu, kuna me peaksime elame miljardeid aastaid, et neid makroskaalal märgata. Fakt, et me suudame nii täpseid kelli konstrueerida on ülev!
Loe lisaks:
Everything really is relative
Time Dilation in Your Living Room
NIST Pair of Aluminum Atomic Clocks Reveal Einstein’s Relativity at a Personal Scale (press release).
Autor: Sarah C. Kavassalis