Idee kahe kuuga Maast on ulmekirjandusest juba korduvalt läbi käinud. Hiljuti aga on tärganud ideid reaalsest kahe kuuga Maast. Kuu kaugema külje omadused panid teadlased arvama, et kunagi tiirles Maa ümber ka teine kuu, mis hiljem praeguse kuuga kokku põrkas ning selle osaks sai. Alates 2006. aastast on teadlased jälginud pisemaid teiseseid kuusid, mis meie Maa-Kuu süsteemi kuuluvad – need meetripikkused kuud püsivad vaid paar kuud ning lahkuvad siis.
Maa ja Kuu nähtuna teelt Veenuseni. See vaade võiks sarnaneda vaatega kahele kuule Maalt. Pilt: NASA
Kuid mis oleks, kui Maal olekski praegu kaks kuud? Kui erinev oleks elu meie planeedil? Astronoom ja füüsik Neil. F. Comins viis läbi mõtteeksperimendi ning jõudis mõningate väga huvitavate tulemusteni, kirjutab Physorg.com.
Maa-Kuu süsteem on meie Päikesesüsteemis ainus omataoline. Kuu moodustab 1/81 Maa massist – enamik teisi kuusid moodustavad oma emaplaneedist kõigest 3/10 000. Kuu suurus on üks peamisi tegureid keerukate elusorganismide olemasolule Maal. See taevakeha vastutab kõrgete tõusude eest, mis tekitas varase Maa ürgse ,,supi”; tänu sellele on ööpäev 24 tunni pikkune; see valgustab tervet hulka eluvorme, mis elavad ja jahivad toitu öösel; ning see hoiab meie planeedi kaldenurga just sellise, et säiliksid aastaajad.
Teise kuu olemasolu muudaks seda kõike.
Selles kahe kuuga Maa mõtteeksperimendis väidab Comins, et Maa-Kuu süsteem tekkis nii nagu see tekkis juba enne kolmanda keha lisandumist süsteemi -vaja on samu algtingimusi, mis võimaldasid elul tekkida. See kuu, mida me nimetame siin Luna’ks, asuks Maa ja Kuu vahel.
Luna ilmumine tekitaks Maal kaose. Selle gravitatsioonijõud sikutaks planeeti tugevalt, põhjustades tohutuid tsunaamisid, maavärinaid ja vulkaanide kõrgendatud aktiivsust. Vihmaga maapinnale jõudev tahm ja kemikaalid põhjustaksid massilise liikide väljasuremise.
Paari nädala pärast hakkaksid asjad aga maha rahunema.
Luna harjuks oma asukohaga Maa ja Kuu vahel ära. Mõlema keha külgetõmme tekitaks uuel kuul maapinna moondumist ning põhjustaks vulkaanilist aktiivsust, sarnanedes seega Jupiteri kuu Ioga. Pidev vulkaaniline aktiivsus muudaks Luna pinna siledaks ja ühtlaseks, tehes sellest kauni objekti, mida öösiti taevas jälgida.
Foto Jupiteri ümber tiirlevast Iost näitab teiste kuude ja nende emaplaneetide suuruse erinevust. Pilt: NASA
Kuu ja Luna ühendatud valgus põhjustaks palju valgemaid öid, ning nende erinevad pöörlemisperioodid tähendaks seda, et Maal oleks vähem täiesti pimedaid öid. Selle tagajärjel tekiksid uut moodi öise eluviisiga loomad – öösiti jahtivatel loomadel oleks oma saaki parem näha, kuid saak ise arendaks välja paremaid varjamismehhanisme. Vajadus ellu jääda viiks kavalamate ja intelligentsemate öise eluviisiga loomadeni.
Inimesed peaksid selle uue kahe kuuga Maa süsteemiga harjuma ning kohanduma. Kõrgemad tõusud tähendaksid rannal elamise lõppu – mõõna ja tõusu vahe oleks mõõdetav meetrites. Lähedus veele on vajalik kanalisatsiooni tühjendamiseks ja kaupade transpordiks, kuid kõrgemate tõusude ja suurenenud erosiooni tõttu tuleks leida erinevaid viise, kuidas ookeane saaks kaupade liigutamiseks ja reisimiseks kasutada. Seega oleks asustatava ala osakaal Maal tunduvalt väiksem.
Lisaks muutuks ka aja mõõtmine. Meie praegune kuude süsteem oleks sobimatu. Selle asemel tuleks võtta kasutusele täielike ja poolikute kuude süsteem, mis võtaks arvesse kahe kuu liikumist.
Lõpuks põrkaksid Luna ja Kuu kokku, tekitades sellise Kuu, nagu see on praegu – lisaks liiguks see Maast kaugemale. Nende kokkupõrke tagajärjel sajaks Maapinnale suurel hulgal prahti, viies järgmise massilise liikide hävinemiseni. Lõpptulemuseks oleks üks Maa ümber tiirlev kuu ning järgmise ajastu elu algus.
Lisaks: “What If the Earth Had Two Moons?: And Nine Other Thought-Provoking Speculations on the Solar System“
Leave a Reply