Tartu Observatoorium annab teada (www.aai.ee/?page=teadusuudised&id=1):
Elmo Tempel, Jaan Einasto ja kaasautorid Tartu Observatooriumist analüüsisid galaktikate jaotust Universumis ning leidsid, et galaktikate jaotus sõltub oluliselt galaktika rollist grupis ning keskkonnast, kus galaktika paikneb. Analüüsist tuleneb, et Universumi kõige tihedamates piirkondades, superparvede tuumades, puuduvad peaaegu täielikult nõrgad galaktikad.
Galaktikate jaotuse uurimine annab suurepärase võimaluse, kuidas paremini mõista galaktikate teket ja arengut. Näiteks nõrkade galaktikate puudumine superparvede tuumades on seletatav galaktikate arenguga. Galaktikad tekivad hierarhilise kuhjumise teel, kus väiksemate tähesüsteemide liitumisel tekivad üha suuremad galaktikad. Kuna superparvede tuumades on tähesüsteemide omavaheliste põrgete tõenäosus suurem, siis väikesed (nõrgad) galaktikad selles piirkonnas on suuremate galaktikate poolt juba "ära söödud". Universumi hõredamates piirkondades toimub galaktikate liitumine aeglasemalt ning seetõttu nendes piirkondades eksisteerib ka nõrgemaid galaktikaid.
 |
| Universumi struktuur "Sloani suure seina" ümbruses. |
Juuresoleval joonisel on toodud galaktikate jaotus ühe tuntud superparve ("Sloani suur sein" – "Sloan Great Wall") ümbruses. Erinevad tihendid pildil vastavad galaktikate gruppidele ning pildil võib selgesti eristada tihedamaid ning hõredamaid piirkondi. Pildil toodud superparvede-tühimike-filamentide võrgustik on üks väike osa Universumi suuremastaabilisest struktuurist. Eelpool mainitud superparvede tuumad on märgitud pildil rohelise joonega, superparved sinise joonega, filamendid roosa joonega ning kõige hõredamad piirkonnad on tühimikud.
Uurides galaktikate jaotust sõltuvalt galaktika positsioonist grupis, leidsid autorid, et gruppide heledaimad galaktikad on grupi ülejäänud galaktikatest tunduvalt heledamad. Selline eristuvus viitab sellele, et gruppide heledaimate galaktikate tekkimine on erinev sellest, kuidas tekib valdav enamus galaktikatest.
Galaktikate jaotus on üks paljudest võimalustest uurimaks galaktikate ja gruppide evolutsiooni ning ta peegeldab selgelt galaktikate ja gruppide arengu iseärasusi erinevates keskkondades.
Artikkel: Anatomy of luminosity functions: the 2dFGRS example.
Leave a Reply