Ühel hommikul kuulsin Kuku raadiost, kuidas juhatati sisse järgmist, teadusuudistele pühendatud lõiku. Kuulajatele lubati “naljakaid teadusuudiseid”. Mõned päevad varem osalesin ERR ja SA Archimedes poolt korraldatud konverentsil “Teadusrikkuse levialas”, nii et sõna langes ettevalmistatud pinnasesse, kratsisin kukalt … naljakaid?
Aegu tagasi räägiti teadlastest nende elevandiluust tornides. Nad ei suhelnud kellegagi, ajasid oma suurt ja tähtsat Asja. Keegi ei teadnud täpselt, mis Asi see selline on. Täna tuleb populaarset teadust kõigist meediakanaleist, iga päev. Kas tõesti on teadlased oma tornidest alla tulnud? Kas me nüüd teame, millega nad tegelevad?
Julgen kahelda. Pigem on nii, et mõned üksikud teadlased löövad kükktantsu, meedia võimendab selle üle(s) ning paneb juurde sildi “teadlased on uurinud/leidnud …”. Publikul on naljakas, muidugimõista. Aga ta ei saa endiselt millestki aru.
Kuidagi mage tunne oli sel hommikul tööle sõita.
Kui mitte muud, siis ümberhindamiste aeg on küll kätte jõudnud – ajalehte või televisiooni pääsemine ei saa enam olla eesmärk omaette. Pigem tuleks olemasoleva kvantiteedi peale hakata kvaliteeti kasvatama. Arvan, peaksime ka sisuliselt oma tornidest alla laskuma ning hakkama kaasa mõtlema ja kaasa rääkima ühiskonna jaoks olulistes küsimustes … vähemasti üritama seda teha. Meie loodusteaduslik haridus annab selleks ometi hea aluse?
Jõudu meile,
Kaido Reivelt
Leave a Reply