Meeskond, kuhu kuuluvad ka University of Hertfordshire astronoomid, avastas kosmiliste suumobjektiivide seadistamiseks uue viisi, mis võimaldab astronoomidel Universumi kaugustes asuvaid galaktikaid lähemalt vaadelda.
Euroopa Kosmoseagentuuri Herscheli kosmoseteleskoobiga avastatud kosmilised läätsed võimaldavad astronoomidel näha nende teisiti uurimiseks liiga kaugel asuvaid galaktikaid. See annab tähtsat infot galaktikate muutumise kohta kosmose ajaloo jooksul. Herscheli teleskoop vaatleb kaug-infrapunavalgust, mida ei kiirga mitte tähed, vaid gaas ning tolm, millest need moodustuvad.
Herschel-ATLAS projekti (siiani suurim Herscheliga korraldatud taevaülevaade) raames kogutud kõige esimeste andmete põhjal saadud tulemused on avaldatud teadusajakirja Science 5. novembril ilmunud numbris.
Dr Mattia Negrello, Open University teadur ning antud uurimuse juht, selgitas: “Meie taevavaatlus otsib alla millimeetrise lainepikkusega valguse allikaid. Suureks läbimurdeks on avastastus, et mitmeid suuremaid valgusallikaid suurendavad gravitatsiooniläätsed, mis tähendab, et me ei pea enam lootma üpris ebaefektiivsele optilisel ning raadiolainepikkustel töötavate objektiivide fokuseerimisele.”
Gravitatsioonilääts koondab valgust kosmilisel skaalal. NASA
Herschel-ATLAS abil tehtud pildid hõlmavad tuhandeid galaktikaid, millest suurem osa asuvad nii kaugel, et neist pärineval valgusel on meieni jõudmiseks kulunud miljardeid aastaid. Dr Negrello ja tema meeskond uurisid selles väikses taevaosas viite üllatavalt eredat objekti. Vaadeldes nende eredate objektide asukohti Maalt optiliste teleskoopidega, leidsid nad galaktikad, mis tavaliselt ei oleks Herscheliga vaadeldavatel lainepikkustel nii eredad. See viis neid oletuseni, et nähtavas valguses nähtud galaktikad võivad olla gravitatsioonililäätsed, mis suurendavad palju kaugemal asuvaid galaktikaid, mida Herscheliga näeb.
Hertfordshire Ülikoolis kasutas Dr David Bonfield juba olemasolevatelt kujutistelt võetud nähtavaid ja lähi-infrapuna mõõtmisi, et hinnata oletatavalt läätsedena käituvate galaktikate kaugusi. Ta selgitas: “Kaugematest galaktikatest pärit valgus on venitatud pikematele, punasematele lainepikkustele, sest see läbib enne meieni jõudmist suurema osa avarduvast Universumist. Seega saame nende kauguse väljaarvutamiseks kasutada värvusi, millistena neid näeme.”
Et Herscheli valgusallikate tõelisi gravitatsiooniläätsetaguseid kauguseid leida, otsisid Negrello ja tema meeskond molekulaargaasi jälgi. Raadio ja millimeetrisest lainepikkusest väiksemaid lainepikkuseid nägevaid maapinnal asuvaid teleskoope kasutades tõestati, et need jäljed tähendavad, et galaktikaid nähakse sellisena nagu nad olid, kui Universum oli vaid 2-4 miljardit aastat vana — vähem kui kolmandik selle praegusest vanusest. Optiliste teleskoopidega nähtavad galaktikad asuvad palju lähemal, kusjuures igaüks neist on gravitatsioonilise läätse loomiseks ideaalses asukohas.
Dr Negrello sõnas: “Eelmised suurendatud galaktikaid käsitlevad uurimused on olnud suunatud galaktikaparvedele, mille suure massi tõttu on gravitatsiooniline fokusseerimisefekt vältimatu. Meie tulemused näitavad, et gravitatsiooniline fokusseerimisefekt mõjub mitte ainult mõne vaid kõigi kaugete ning eredate galaktikate puhul, mida Herscheliga näeb.”
Uut avastust on kirjeldatud ka Eesti ajakirjas Vaatleja, mille veebiväljaande artikli leiate SIIT.
Astronoomid kasutavad galaktikakobarate asemel väljendit galaktikaparv. Kui tegemist on suhteliselt väikse parvega, siis kasutatakse ka mõistet galaktikagrupp. Universumi suuremastaabilise struktuuri kirjeldamisel kasutatakse ka mõistet superparv.
Aitäh, et mõistesegadusse selgust tõite. Kobaratest said nüüd lõpuks parved. Ja peab tunnistma, et see kõlab sootuks paremini.