USA teadlaste uurimuse kohaselt piisab tuumapommi plahvatuse tagajärjel tekkinud räbu analüüsist, et selgeks teha, millest pomm koosnes ja kust see pärit oli.
Esimesest aatomipommi plahvatusest Alamogordo õhujõudude baasi lähedal asuvas kõrbes 16. juulil 1945 on möödas veidi üle 65 aasta. „Trinity’ks“ ristitud tuumapommi plahvatus oli kõigest katsetus. Kõigest paar nädalat hiljem heideti kahele Jaapani linnale, Hiroshimale ja Nagasakile, samasugused pommid.
Trinitiit koosneb peamiselt sulanud kõrbeliivast ning sai nime esimese Trinity'ks nimetatud tuumakatsetuse järgi. Wikimedia Commons
Hiroshimas suri 90,000-166,000 inimest, mil Nagasakis oli hukkunuid 60,000-80,000, umbes pooled surid pommitamisega samal päeval. Uuel aastatuhandel võetakse sarnaste tagajärgede ning aatomipommiga sooritatud terroriakti võimalust vägagi tõsiselt. Ilmunud uurimuse ühe autori Albert Fahey sõnul on ta üpris kindel, et vähemalt plahvatuse toimepanijatele on võimalik teaduslikult valgust heita.
Töörühm analüüsis oma uurimuses Trinity pommiplahvatusel tekkinud klaasja roheka ‘trinitiidi’ koostist. Algselt lootsid nad, et neil õnnestub lihtsalt määrata, kas pomm kooosnes plutooniumist või uraanist. Mikroanalüüsi kasutades selgus, et räbu abil on võimalik pommi kohta teada saada märksa enamat.
„Tulemused olid natukene üllatavad, kuna seni on enamik inimesi arvanud, et plahvatuses muundub kõik ühetaoliseks auruks. Me saame selle asemel kindlaks teha, mis elementidest algne seade koosnes ning seega nende isotoope tootnud rajatistega kokku viia,“ ütles Fahey ERR-le antud intervjuus.
„Kui sa oled näiteks näinud merevaigus säilinud putukaid, siis võiks tõmmata analoogi, et pommist plahvatamisel alles jäänud elemendid ning isotoobid on samamoodi trinitiiti suletud,“ selgitas Gail Porter, üks uurimuse kaasautoritest. Näiteks Trinity pommiplahvatuse puhul leidub miljardi triniidi osakese kohta umbes 400 plutooniumitükki.
Potentsiaalselt kasulikum asjaolu on aga, et trinitiidi fragmendi alusel leiduvate plutooniumi isotoopide täpse suhte abil on võimalik teada saada, kus tuumajaamas see toodeti. „Mida kauem kütus reaktoris on, seda rohkem plutoonium-240 seal tekib,“ ütles Porter. Suur osa Rahvusvahelise Tuumaagentuuri (IAEA) muredest peitub seega võimaliku tuumareaktori ehitamisest, millest avalikusel aimu ei ole.
Teadlastel õnnestus triniidi abil hankida infot ka pommikesta kohta. Metallsfäär takistab plahvatusel pommituuma laiali lendamist enne, kui tuumareaktsioon alata saaks. Kesta saab ehitada nii mitterikastatud uraanist nagu uraan-238, kui ka teistest metallidest. Samas on erinevates maailma kaevandustes metallide isotoopide täpne suhe jällegi erinev, mis tekitab igale kaevandusele unikaalse sõrmejälje.
Lisaks kirjutavad autorid uurimuses, et isegi kui tuumamaterjal pärineks ükskõik kuskohast seda võimalik saada oleks, peab kriitilise massi saavutamiseks kasutatav lõhkeaine olema ikkagi lokaalse päritoluga. „Absoluutselt kõik jätab mingisuguseid jälgi,“ kinnitas Fahey.
Kuigi kasutatud meetodid olid Fahey hinnangul moodsa geoteaduse „meistriteosed,“ hoiatab ta siiski, et mitte ükski analüütiline lähenemisviis ei ole kuulikindel. „Teadlaste andmetest arusaamise võime ning nende mõistmine määrab siiski lõppude lõpuks meetodi töökindluse,“ väitis Fahey.
Töörühma uurimus ilmub ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences.