Esimene koolinädal on seljataga. Paljud tõsised ained nagu “Reaktiivliikumise alused” ja “Kaugseire põhimõtted” on veel algamata, aga tükk tööd on siiski seljataga. Viimaste nädalate suurimaks saavutuseks võibki lugeda hea sisekliima saavutamist meeskonnas. Tänu ISU korraldatud ühisüritustele tundsin tegelikult veel enne kooliaasta ametlikku algust peaaegu pooli õpilasi enda kursuselt.
Esmaspäev tõi väikse ootamatuse, aga kokkuvõttes läks siiski kõik hästi. Õppeaasta avaaktus pidi algama 10.30. Kuna hiljem oli tunniplaan täiesti kinni planeeritud otsustasime Eamoniga (füüsikatudeng Iirimaalt) aega kasulikult sisustada ja juba esmaspäeva hommikul CROUS-i (üliõpilastega tegelev ametiasutus) kesklinna kontoris endale ülikooli söögikohtade kaardid vormistada, et algaval nädalal kohe supersoodsaid (2,85 EUR) tudengilõunaid nautima hakata.
Jõuame õigel ajal tudengite muredega tegelevasse kontorisse, alguses läheb küll selgitamisega veidi aega, kuid peagi saab kohalik prantsuse daam aru, mida me soovime. Saksa keel on kõvasti abiks, ehkki ma enne siia tulekut enda saksa keele oskust vähese praktika tõttu väga kõrgelt ei hinnanud. Vanem generatsioon ei oska siin inglise keelt praktiliselt üldse, saksa keelt aga küll.
Järjekordne protsessorkaart taskus istume rahulikult trammi peale. Kell on 9.40, aktuse alguseni on pea tund aega – oleme graafikus. Sõidame-sõidame kuni oleme lõpp-peatuses, kus palutakse maha minna. Ümbrus on aga täiesti võõras, võtsime vale trammi ja oleme nüüd Illkirchi asemel hoopis Neuhofi linnaosas. Kindel hilinemine avaaktusele, kohe kooli esimesel päeval!! Me ei kaota siiski pead ja päästame, mis päästa annab. Leiame kiireima ümberistumistega trammivariandi ning viimase lõigu trammipeatusest ISU-sse jookseme ülikondades lipsude lehvides. 15-minutise hilinemisega oleme kohal ja imbume vaikselt aktusele tagumistesse ridadesse istuma. Käib veel eelmise lennu lõpudiplomite jagamine, uute tudengite tutvustamiseni on veel aega. Peagi kutsutakse iga uus õpilane korraks lavale ja antakse sõna. Enda osa teen lühidalt – ütlen, et tulen Eestist ja olen siin selleks, et palju õppida.
1. septembril klaarin veel ühe tähtsa asja ära. Kannan ISU-le ID-kaardi abiga internetipanga vahendusel (oi – mulle meeldib E-Eesti) enda osa õppemaksust üle. Siinkohal tuleb mul Skype-le ja Eesti Infotehnoloogia Sihtasutusele väga tänulik olla, kes kandsid puuduva osa minu aastasest eelarvest. Nüüd ei tule mul poole aasta pealt raha juurdetaotlemisega pead vaevata, saan pühenuda õppimisele.
Teisipäeva hommikul algavad tehnilise taustaga tudengitele esimesed loengud majandus- ja õigusteaduse alustõdedest. Pehmema haridusega üliõpilastele õpetatatakse samal ajal füüsikat. Mina kuulun loomulikult esimesse rühma ja kuulan majandust ja õigust puudutavaid loenguid. Suudan inglise keelseid ettekandeid üldiselt väga hästi jälgida. Panen siiski mõned arusaamatused kirja, et neile vahetunnis interneti abiga vastus leida – ei mingit järele andmist arusaamisel. Pärastlõunal korraldatakse kogu kursusele ISU õppehoonet tutvustav tuur. Näidatakse klassiruume, raamatukogu ja IT-lahenduste kasutamise võimalusi. Koolipäev lõpeb viiest, lähen koju ja vahetan veel samal õhtul pühapäeval purunenud rattarehvi – isiklik sõiduvahend tuleb korras hoida, säästan trammipiletite raha;-)
Kolmapäev jätkub sissejuhatavate loengutega kosmosepoliitikast ja kosmose uurimise põhjustest. Päeva lõpus kohtun enda akadeemilise nõustajaga. Dr John Farrow on ISU-s täiskohaga õppejõud ja väikeste satelliitide ekspert – milline vedamine! Kohtumine on asjalik ja konkreetne, tutvustan ennast ja oma huvisid. Küsin soovitava kirjanduse kohta, et õppimisega varakult alustada. Saan kohe ühe käsiraamatu kaasa – Jerry Jon Sellers, “Understanding Space”. Dr Farrow on töötanud üle 10 aasta insenerina kompaniis, mis kannab praegu nime EADS Astrium. Üldmulje ongi väga insenerilik, vahetult rääkides eriline jutumees ei ole, paistab tundvat ennast tehniliste vahendite seltsis kodusemalt. Juba teisipäeva õhtul said kõik tudengid temalt mass-e-postitusega juhiseid internetiallikate kasutamise ja tööde vormistamise kohta, aga ka Strasbourgi muuseumite lahtioleku aegade ja jalgrattateede kohta.
Neljapäev ja reede olid tunniplaani järgi ette nähtud grupitöövõtete õpetamiseks multikultuurses meeskonnas. Kõik eesmärgiga, et hiljem töö tõrgeteta sujuks. Meie kursusel on väga palju erinevaid rahvusi – itaallased, prantslased, ameeriklased, nigeerlased, horvaat, iraanlane, hollandlane, hindud jne. Siinne kogemus on kinnistanud veelgi minu senist arvamust, et rahvuse järgi stereotüüpidesse jagamine on vale. Igas riigis on oma mustad ja valged lambad. Rahvusest hoopis olulisem on intelligentsus ja tolerantsus, mis muudab kõik muud probleemid palju kergemini ületatavateks. Vahel üllatun isegi, kuivõrd vähe geograafilised kaugused loevad ning kui lihtne ja lähedane on suhelda näiteks Abduliga Malaisiast, Curtisega Jaapanist või Nathaniga Hawaiilt. See ei ole muinasjutt, see on tänapäeva maailma reaalsus.
Kõiki siinseid õpilasi tundub ühendavat enda asjade iseseisev planeerimine ja juhtimine. Igaühel on mingi visioon ja meetod enda aja organiseerimiseks. Mina kasutan lihtsaid Exceli tabeleid ja Google kalendrit tegemist vajavate asjade organiseerimiseks, Mariol (Kanada poiss, töötanud lennusimulaatorite arendamisega) on nn oma “Magic-Book”, kuhu ta kõik üles tähendab jne.
Paljud probleemid ei olegi tegelikult probleemid, küsimus on lihtsalt pealehakkamises. Loodan väga, et ka järgmisel aastal leidub mõni Eesti tudeng, kes võtab ette ja tuleb ISU-sse õppima. Õpetamine on Kosmoseülikoolis tõesti tasemel, iga ainet annavad oma ala tipud.
See kosmoseraamat on popp asi. Isegi sai see ülikooli raamatukogust välja võetud. Mõnus lugemine!