Kui GJ 1214b avastamisest esmakordselt meediale teatati, tituleeriti see üpris kiiresti võimalikuks ‘veeplaneediks’ selle tiheduse hinnangu põhjal. Kui täpsed sellised hinnangud on ja kui palju ruumi need edasistele uuringutele jätavad?
Selline sildistamine oli natukene ennatlik. Ainult super-Maa arvatava massi ja raadiuse põhjal ei saa me tegelikult sugugi mitte kindel olla, millest planeet tegelikult koosneb. On peaaegu lugematu arv võimalusi, mida ja kuidas üheks atmosfääriks kokku kombineerida saab.
Seega on ülimalt tähtis edasiste piirangute seadmiseks planeedi atmosfääris leiduvate kemikaalide “sõrmejälgi” üritada kindlaks teha. Astronoomidel on GJ 1412b suhtes veel tohutu pikk tee käia.
Seega oletades, et tegu on tõepoolest veeplaneediga. Kas on mingisugune eriline teooria, kuidas sellise planeedid tekivad? Praegu asub ju planeet oma ematähele äärmiselt lähedal.
Nii veerikkad planeedid tekivad tõepoolest teiselpool oma keskse tähe jäätumispiiri ning satuvad pärast oma moodustumist kuidagi tähe-lähedasele orbiidile. Selle aja jooksul ei kogu nad ka eriti palju gaasi, millest enamiku moodustaks tegelikult vesinik. Samas on väga võimalik, et see siiski juhtus, aga see läks aja jooksul atmosfääri avakosmosesse lekkimise käigus kaotsi.
Stsenaariumi kohaselt algselt jääplaneet olnud GJ 1214b on oma algse vormi juba ammu kindlalt minetanud.
Mis takistab sedasama kuuma veeauru molekulidega juhtumast? Kas planeedi poolt eritatav gravitatsioon on selleks piisav?
Jah! H2O on vesinikust võrratult raskem molekul. Kui planeedi atmosfäär oleks vesinikust koosnenud, oleks osa sellest kohe kindlasti minevikus kaduma läinud, kuna H2 molekul on äärmiselt kerge.
Astronoomide soov eksoplaneetide tegeliku atmosfääri koostise kindlaks tegemiseks on juba aastakümnete vanune. Mis muudab analüütiliste lahenduste leidmise niivõrd raskeks?
Teoreetiku vaatenurgast muudab selle raskeks erinevate viiside rohkus, kuidas on võimalik erinevaid asju ja komponente omavahel niimoodi kombineerida, et need kõik klapivad samas samade vaatlusandmetega.
Uute vaatlustulemuste hankimine, mis osa nendest välistaks, nõuab äärmist täpsust. Me räägime mõõtkavas 1:1000 või isegi 1:10 000. Kui niimoodi mõelda, siis on absoluutselt kõik vaatlused tehtud mitmeotstarbeliste instrumentidega, mis ei ole aga tegelikult selliseks täpsuseks mõeldud.