Vesiniku kasutamine autokütusena võib näida hetkel veel küll üsna kauge tulevikuna, kuid Yaakov Vilenchik, Emanuel Peled ning David Andelman kinnitavad, et kliimamuutustega võitlemise ajastul on see siiski täiesti realistlikuks alternatiiviks bensiinile ja diislikütusele.
2008. aasta suvel lakke tõusnud naftahinnad sundisid pea igat maalast oma rahakotti kergendama. Kõige rängema hoobi said sõidukijuhid, sest bensiini hind tanklates oli kõrgem kui kunagi varem, kuid suurenenud transpordikulud hakkasid peagi kajastuma ka toidukaupade hinnas ning selle tõusu eest ei suutnud pageda enam ükski tarbija.
Tolle ajaga võrreldes on hinnad tänaseks tublisti langenud – osaliselt võime selle eest tänada ülemaailmset majanduslangust, mille tõttu on vähenenud ka energianõudlus. Sellegi poolest ei takista miski naftabarreli hinda jälle uutesse kõrgustesse tõusmast. Kuigi naftatootjad ei väsi meile kinnitamast, et naftavarude tuleviku pärast pole mõtet muretseda, võib ülemaailmne tootmine juba enne käimasoleva sajandi keskpaika uude haripunkti jõuda ning sel juhul ei suuda pakkumine enam nõudlust rahuldada ja hinnad tõusevad jälle lakke.
Kõikuvate naftahindade nõiaringist pääsemiseks tuleb meil leida alternatiive praegustele bensiini- ja diiselmootoritele. Alternatiivsete võimaluste nimekiri pole küll pikk, kuid seal on siiski paar ideed, mida tasuks tõsiselt kaaluda – nendeks on elektriautode jõuallikana kasutatavad laaditavad akud ja kütuseelemendid. Kuna töötamisel ei eraldu neist kasvuhoonegaase, võiksid nad anda suure panuse ka kliimamuutustega võitlemisse, sest rahvusvahelise mootorsõidukitootjate organisatsiooni OICA andmetel on autotranspordi osa kogu maailma süsihappegaasi emissioonist hetkel tervelt 16%.
Laaditaval akul on mitmeid eelisi – tal on kõrge kasutegur, kulub aeglaselt ning töötab suhteliselt vaikselt ja puhtalt. Viimaste aastate jooksul on tublisti arenenud ka liitiumtehnoloogial põhinevad akud, mis on nüüd kergemad, väiksemad ning vastupidavamad kui kunagi varem. Neid hakati hiljuti testima ka hübriidautodes nagu Toyota Prius, kus akut kasutatakse koos väikese ja ökonoomse, konstantsel kiirusel töötava sisepõlemismootoriga. Pidurdamisel aku laeb ning see aitab vähendada nii kütusekulu (2/5 võrra) kui ka emiteeritavate kasvuhoonegaaside hulka. Väikestest hübriidelektriautodes kasutatavatest akudest ei piisa aga tõelise ökoloogilise revolutsiooni vallandamiseks – selleks läheks vaja juba selliseid elektriautosid, kus laetavad akud oleks ainsaks jõuallikaks (PhysicsWorld, jaanuar 2010).
Missugused on väljakutsed vesiniku rakendamisel autokütusena?
Leave a Reply