Neutrontähed on uskumatult tihedad jäänused kunagistest palju massiivsematest tähtedest, mis supernoova plahvatuses surid. Nende keskmine tihedus on tavaliselt üle miljardi tonni teelusika kohta, mis on isegi tihedam kui prootonitest ja neutronitest koosneva aatomi tuum. Et niisuguseid suuri tihedusi Maal kuidagi reprodutseerida ei anna, siis on need objektid suurepärasteks maavälisteks laboratooriumiteks, kus uuritakse aine ja eksootiliste osakeste käitumist ekstreemsetes tingimustes.
Pulsar
Nende olemasolu ennustati 1934. aastal – üks aasta pärast neutroni avastamist – kuid kulus veel 30 aastat enne, kui esimest neutrontähte reaalselt vaadeldi. Sellest ajast peale on pea kõik täpselt mõõdetud massiga neutrontähed langenud kitsasse vahemikku, mille keskpunktiks on umbes 1,4-kordne Päikese mass. Eelmise aasta oktoobris leidis grupp astronoome Green Bank’i Raadioteleskoobi abil neutrontähe, mille mass on peaaegu kaks korda suurem kui Päikesel. Massi mõõtmine on erakordselt täpne, sest antud neutrontäht oli tegelikult ka pulsar(PSR J1614-2230), mis pöörleb ümber oma telje 317 korda sekundis kellasarnase täpsusega. Selle avastuse teeb märkimisväärseks fakt, et väga massiivsete neutrontähtede olemasolu võimaldab astrofüüsikutelt välistada terve hulga teoreetilisi mudeleid, millede kohaselt neutrontähed võivad koosneda eksootilistest subatomaarsetest osakestest, näiteks hüperonidest või kaaonite(k-mesonite) kondensaatidest, kirjutab Physorg.com.
Üks suurtest küsimustest, mis selkohal tekivad, on: ,,Kuidas loodus neid väga massiivseid neutrontähti valmistab?” Kas nad sünnivadki nii või kas nad kasvasid seesugusteks seetõttu, et tõmbasid endale lähedalasuvate tähtede massi? Üheks selle pulsari päritolu vihjeks on fakt, et see pole üksi. Täht paikneb väga lähedasel 9-päevasel kaksikorbiidil teise surnud tähega, mida tuntakse valge kääbuse nime all. Professor Lorne Nelsonile ning tema kolleegidele MIT’s, Oxfordis ja UCSB’s, muutus neutrontäht kiiresti pöörlevaks(millisekund) pulsariks seetõttu, et see käitus miljoneid aastaid tagasi oma tähekaaslaste suhtes kannibalina, jättes maha põhiliselt süsinikust ja hapnikust koosneva surnud tuuma. ,,Kuigi suure hulga tähtede asumine kaksiksüsteemides on sagedane, on siiski haruldane, et kaks tähte asuksid üksteisele nii lähedal, et üks teiselt massi endale tõmbaks. Kui see aga juhtub, siis on see hämmastav,” sõnas Nelson.
Et mõista, kuidas see kaksiksüsteem tekkis, otsustasid teadlased arvutada välja teoreetiliste mudelite võrgustiku, mis kirjeldaks kaksiksüsteemide arengut terve Universumi eluea jooksul. Tänu superarvutite suurele arvutusvõimsusele suutsid Nelson ja kolleegid arvutada kaksiksüsteemi jaoks välja üle 40 000 usutava algusjuhtumi ning teha kindlaks millised neist asjakohased on. Nad leidsid mitu juhtu, kus neutrontähe mass kasvas teise tähe arvelt märgatavalt, kuid nagu Nelson ütles, siis: ,,Loodusel pole selliseid suure massiga neutrontähti kerge teha, mis ilmselt seletab ka nende haruldust.”