Ameerika Fermilabi kaks teadlaste töörühma on osakestekiirendist Tevatron saadud andmete osas eriarvamusel. Üks osapooltest leiab, et on avastatud uus osake (võimalik Higgsi boson – tõlkija märkus). Teise osapoole sõnul see nii ei ole.
Käesoleva aasta aprillis teatasid Tevatroni CDF eksperimendi (The Collider Detector at Fermilab, projekti nimetus – tõlkija märkus) teadlased, et on viimase kaheksa aasta prootonite ja antiprootonite põrkeandmetest leidnud huvitavaid signaale, mille iseloom ei klapi kehtiva osakeste standardmudeliga.
Eelmisel nädalal saadi uusi kinnitavaid katseandmeid. Tevatroni põrguti meeskond teatas, et on nüüdseks aprilliga võrreldes kaks korda enam materjali läbi töötanud ja ”kühm” on alles.
Tevatroni andmeid töödelnud rivaaltöörühm ei ole aga “kühmu” jälge näinud. Kõrvuti töödeldud tulemused pärinevad teiselt sama eksperimendi andurilt nimega DZero. DZero kasutatud andmemaht on sama, mis CDFil. Rivaaltöörühma eestkõneleja Dimitri Denislovi sõnul polevat andmetest midagi leida.
Erinevad detektorid
Pärast CDFi teadaannet andmete hälvetest uurisid DZero teadlased oma paralleelandmeid päevi, seejuures hälbeid leidmata. Vigade vältimiseks kasutati andmetöötluses võimalikult sarnaseid meetodeid. Vaatamata jõupingutustele midagi huvipakkuvat ei leitud. Oma seisukohtades ollakse 95% usaldusnivool kindlad, väidab Denislov uudisteportaalile NewScientist. Denislovi tulemused on osakeste standardmudeliga heas kooskõlas.
Tõsiasi, et andmehõive toimus kahe eri detektori poolt ei oma tähtsust, arvab Denislov. “Oleks kummaline kui füüsikanähtus käituks kahes eri detektoris isemoodi. Prootonid ja antiprootonid ei tea, millises detektoris nad parasjagu põrkuda kavatsevad,” lisab ta.
Modelleerimisprobleemid?
Ebakõla päritolu jääb esialgu vastuseta. Denislovi arvates võib probleem seisneda kahe töörühma modelleerimismeetodite erinevuses. Uuritavaks nähtuseks on prootoni ja antiprootoni neeldumisel W-bosoni ja kvarkide teke. CDFi teadlased täheldasid teatud energiatel teoreetilisest rohkearvulisemat osakeste teket.
Allikas: NewScientist
Tekkinud kvarkide koguenergia oli ligikaudu 145GeV (gigaeletronvolt – tõlkija märkus), mis lubab arvata, et põrkesüdmuses tekkis sama suure energiaga senitundmata osake. Paraku saab sarnast tulemust matkida teistsuguste osakeste kombinatsooniga. CDFi meeskond võis vale modelleerimistehnika kasutamisega saavutada tavalisest kõrgema osakestepaaride tekke, arvab Denislov.
CDFi eestkõneleja Rob Roser ei välista modelleerimisviga, aga arvab samas, et üllatusandmeid maha matta oleks ennatlik.
Ekspertide komisjon
Roser ei ole jõudnud DZero publikatsoone läbi töötada, aga esmamulje lubab arvata, et lahknevused on kirjutatust väiksemad. CDFi meeskond on jõudnud järeldusele, et peidetud osake tekib prooton-antiprooton neeldumistes teatud sagedusega. Tekkesageduses esineb aga kõikumisi, mis võibki olla tulemuste erinevuse põhjuseks.
Probleemi hakkab lahendama eriline töörühm, millesse kuuluvad mõlema erapoole teadlased. Lisaks osalevad Fermilabi teoreetikud Estia Eichten ja Keith Ellis. Lahkhelide klaarimine võib teadlaste sõnul võtta kuid.
Roseri sõnul on CDF kogunud vaid 70% plaanitud andmemahust. Ülejäänud andmed loodetakse saada septembri lõpuks. Iga värske tulemustekomplekt vaadatakse hoolikalt läbi, et võimalik peidetud osake tuvastada. DZero esindaja Denisovi väitel ollakse senise andmemahuga rahul.
Sõbralik nöök
Tevatroni tulemuste analüüsi ebaõnnestumise korral jääb viimane sõna CERNi Suurele Osakestepõrgutile, mis varem või hiljem probleemi lahendab, on Tevatroni teadlased kindlad. Vähem kindlad ollakse lahendumise ajaraamis. Suur Põrguti on võimeline tootma suuremat andmehulka, mille tõlgendmisrägastikus varjatud osake hiilida võib. Denisovi arvates jõutakse CERNis tulemusteni järgmise paari kuu jooksul.
CDFi eestkõneleja Roser toob välja, et Suur Põrguti põrgatab prootoneid, mitte Tevatronile sarnaselt prootoneid ja antiprootoneid. See tähendab, et “kühmu” ilmumiseks vajalikke kvarkide ja antikvarkide neeldumisi tekib, ent väiksemal hulgal kui Tevatronis. Roseri arvates jõutakse CERNis tulemuseni järgmise paari aasta jooksul.
Allikas: NewScientist