Kägardatud paberi ristlõige.
Massachusettsi Ülikooli teadlased Narayan Menon ja Anne Dominique Cambou on ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences avaldanud artikli, milles kirjeldavad oma uurimustööd paberi kortsutamisest. Esmapilgul veidrana tunduva teadustöö tulemusena on aga selgunud hulk huvipakkuvaid asjaolusid.
Paberinutsakate pildid on tehtud röntgen-mikrotomograafia abil, mis on sarnane seade haiglas kasutatavatele kompuutertomograafidele. Objektist võetakse kiht kihi haaval pilt kuni see moodustab ruumilise terviku.
Paberpallide ruumalast moodustab 90% õhk. Vastupidiselt intuitiivsele oletusele avastati, et nutsak on keskelt hõredam kui väliskihtides. Asjaolu tuleneb voltumise teel tekkinud paberilehekeste vastastikuses tõukumisest. Pildil paistavad vastavad piirkonnad justkui paksema raamatu läbilõiked. Läbilõigete mustrites korduvusi ei avastatud. Ühtlasi ei ole võimalik leida teed palli pinnalt sisemusse. Sama kehtib seest väljapääsu otsimisel.
Teadustöö on näide tavaelus olevate asjade keerukusest, mida on esmapilgul kerge alahinnata. Praktiliste rakenduste hulka arvatakse näiteks tulevikus paremate liiklusteede vahebarjääride valmistamist. Jääb üle küsida – kuidas jõuti sellise ideeni?
Allikas: PhysOrg