Kerakujulised täheparved ehk kerasparved (ingl. k. globular clusters) on üldjuhul ühed vanimad struktuurid meie galaktikas. Paljud kuulsamad neist moodustusid ligikaudu samal ajal kui meie galaktika – umbes 13 miljardit aastat tagasi. Siiski on mõned neist oluliselt nooremad. Ehkki kasutusel on mitmeid klassifikatsioone, jagab üks neist kerasparved kolme rühma: esimene on niinimetatud vana halo rühm, mis sisaldab vanimaid täheparvi; teine rühm koondub galaktika kettasse ja kesksesse ümarasse ossa ehk mõhna; kolmandasse rühma paigutub halos kerasparvede noorem populatsioon. Viimased on andnud alust mõttetööks, kuna galaktika oleks pidanud nende moodustumise ajaks olema kettaks koondunud ja kerasparvede tekkimiseks ei oleks halos tohtinud enam ainet jätkuda, jättes nad ilma vajalikest ainetest, mis on aluseks, et kerasparved saaksid üldse moodustuda.
Uues uurimustöös vaadeldi nende nooremate tähekogude jaotumist meie Linnutee ümbruses. Eelmainitud kolmest kerasparvede klassifikatsioonist on noored halo täheparved laiali pillutud teise kahe rühma populatsioonidest palju kaugemale. Noor halo ulatub kuni 120 kiloparsekini (400 000 valgusaastat), samas asuvad vanad halo täheparved 30 kiloparseki (100 000 valgusaasta) ümbruses. Lisaks ei paista noored täheparved pöörlevat koos galaktika kettaga, kui vana halo tiirleb aeglaselt kettaga samas suunas, kirjutab Physorg.com.
Kunstniku nägemus sellest, kuidas spiraalgalaktika poolt ,,kinni püütud” väiksemad satelliitgalaktikad on moondunud pikenenud, tähtedest koosnevateks struktuurideks, mida nimetatakse loodeliseks vooluks. Pilt: Jon Lomberg
Vaadates nende satelliitide asukohti tähelepanelikumalt, leidis meeskond Stefan Kelleri juhendamisel, et noorem populatsioon kaldub asuma laiemal tasandil, mis on pöörlemistelje suhtes kaldu vaid 8° võrra.
See tasapind on rabavalt sarnane hoopis teistsuguste objektide paiknemisega: paljud kääbusgalaktikad asuvad pea identsel tasapinnal, mida nimetatakse Satelliitide Tasapinnaks (ingl. k. Plane of Satellites – PoS). See leid viitab, et see täheparve populatsioon võib olla ,,kannibaliseerunud” galaktikate jäänus. On veelgi huvitavam, et ehkki need objektid on ,,vanemast” populatsioonist selgelt eristuvalt noorem, on nende vanused siiski väga erinevad. See viitab, et tasapind ei tekkinud ühest või mitmest väiksemast galaktikast, vaid püsiva galaktikate lisandumisega – seejuures kõik samast suunast – Linnuteesse suurema osa Universumi ajaloo vältel. Meie lähima suurema naabri, M31 ehk Andromeeda galaktika kaaslaste uurimise tulemused näitavad sarnast eelistatavat jaotust tasapinnal, mis on galaktika ketta suhtes kaldu 59° võrra.
Üheks selgituseks sellele on oletus galaktika paiknemise eelistatavast suunast, mis järgib nähtamatuid tumeaine kiude. Kuivõrd tumeaine jaotumist on keeruline ennustada, pole mudelid võimaldanud uurida tumeaine kiulisust nõnda väikestel skaaladel. Pigem kirjeldatakse meie galaktika naabruskonnas tumeaine üldist jaotumist lapiku pöördellipsoidina (ingl. k. oblate spheroid). Üheks põhjuseks, miks astronoomid usuvad, et meie endi tumeaine halo on sellise ilusa kujuga, on selle mõju Amburi kääbusgalaktikale, mis kasvab aeglaselt meie galaktikaga kokku. Kui tumeaine oleks rohkem ebakorrapärane, peaks see Linnutee kaaslane olema mitmeti välja venitatud.
Autorid kaaluvad ka teist võimalikku selgitust: objektid võisid olla ühisele tasapinnale sattunud ,,ammuse suure eelkäija lagunemise tõttu”. Teisisõnu võib kiud olla suurema struktuuri jäänus ajast, mil meie galaktika polnud veel moodustunud, kuid olid juba tekkinud kääbusgalaktikad, mida meie hiljem tekkinud Linnutee galaktika on pidevalt alla neelanud.
Leave a Reply