Teadusajakirjas Physical Review Letters avaldatud artiklis väidavad teadlased, et üks loodusseadustest võib olla Universumi erinevates paikades erinev.
Üks hinnatuimaid teadusprintsiipe loodusteadustes – energia jäävuse seadus – võib New South Wales’i Ülikoolis, Swinburne Tehnikaülikoolis ja Cambridge’i Ülikoolis läbi viidud uurimustöö kohaselt valeks osutuda. Uurimuse käigus avastati, et üks neljast fundamentaalsest vastasmõjust, elektromagnetism, mida mõõdetakse niinimetatud peenstruktuuri konstandiga ja märgitakse sümboliga „alfa“, paistab Universumi lõikes varieeruvat, kirjutab physorg.com.
Galaktika justkui trükib metallilistest neeldumisjoontest „triipkoodi“ taustakvasari spektrile. Teadlased salvestavad kvasari spektri Maal asuvate teleskoopidega ning loevad seejärel triipkoodi. Sellesse on kodeeritud kaugete galaktikate füüsikaseadused. Nii on võimalik otsustada, kas füüsikaseadused muutuvad läbi kogu Universumi või on püsivad, nagu hetkel arvatakse. Pilt: kvasari spekter: Michael Murphy, Swinburne’i Tehnikaülikool; Hubble’i Ülisügav Väli: NASA, ESA, S. Beckwith ja HUDF meeskond
Esimesed vihjed sellele, et alfa ei pruugigi olla konstant, tehti juba aastakümne eest, mil professorid John Webb ja Victor Flambaum koos kolleegidega analüüsisid Keck’i Observatooriumis läbi viidud vaatluste andmeid. Need vaatlused olid aga piiratud ühe laia taeva-alaga.
Nüüd kahekordistas Webb kolleegidega vaatluste arvu ja mõõtis alfa väärtuse umbes 300s kauges galaktikas – Maast ülisuurtel vahemaadel ning palju suuremal taeva-alal. Uued vaatlused viidi läbi Euroopa Lõuna Observatooriumi Väga Suure Teleskoobiga Tšiilis.
„Uurimustulemused hämmastasid meid,“ sõnas professor Webb. „Meie asukohast vaadatuna Universumis muutub alfa ühes suunas järk-järgult nõrgemaks ning vastassuunas tugevamaks.“
Dr Julian King lisas: „Kui avastus kinnitatakse, on sel sügavad tagajärjed meie arusaamisele ajast ja ruumist ning see rikub üht põhilist printsiipi, mis on Einstein’i Üldrelatiivsusteooria aluseks.“
Illustratsioon kahepooluselise telje suunast meie uurimustööst taevalaotuse kohta – ekvatoriaalsete kooridinaatidega. Roheline piirkond vastab vaid VLT spektri dipooli suunale. Punane ala näitab mõlema teleskoobi ühendatud andmestiku kahepooluselist piirkonda. Helehall ring esindab Linnuteed projekteerituna ekvatoriaalkoordinaatide raamistikku. Galaktika keskosa on näidatud mügarikuna. Pilt: ilmus trükis avaldatud teadusartiklis (Physical Review Letters)
„Seesugused rikkumised on ootuspärased mõne tänapäevase „kõiksuse teooria“ kohaselt, mis proovivad kõiki teadaolevaid fundametaalseid jõude ühendada,“ väitis professor Flambaum ja jätkas: „Sujuv ja jätkuv muutus alfas võib ka viidata sellele, et Universum on palju suurem kui meie vaadeldav osa sellest – võimalik, et lõpmatu.“
Dr Michael Murphy lisas: „Teise hetkel populaarse idee järgi eksisteerib mitmeid universumeid, millel võivad isegi olla omad loodussedausseadused. Isegi väike muutus loodusseadustes tähendab seda, et need polnud meie Universumi sünni ajal „kaljukindlad“. Kehtivad loodusseadused võivad sõltuda meie asukohast aegruumis.“
Professor Webb’i sõnul pakuvad uurimustöö tulemused väga loomulikku selgitust küsimusele, mida teadlased on aastakümnete vältel lahendada püüdnud: miks paistavad loodusseadused olevat nõnda peenelt häälestatud elu eksisteerimiseks?
„Vastuseks võib olla, et teised piirkonnad Universumis ei pruugi olla meile tuntud elu jaoks nii sobivad. Loodusseadused, mida me mõõdame oma asukohast Universumis, võivad olla pelgalt „kohalikud kõrvalseadused“, mille puhul pole siin elu esinemine just üllatav,“ väitis Webb.
Vaata ka videot kvasari neeldumisriba katsest, mille abil uuriti kaugete galaktikate loodusseadusi – siit.
Teadusartikkel: ,,Evidence for spatial variation of the fine structure constant“
Leave a Reply