Groningeni Ülikooli teadlased valmistasid nanomeetri (10-9 m) pikkuse elektronide jõul vaskpinnal liikuva ”sõiduki”. Sarnaseid seadmeid saab tulevikus kasutada näiteks nanorobootikas molekulide transpordiks.
Nanoauto mudel.
Looduses on molekulaarmasinad üsna tavalised. Näiteks suudavad mootorvalgud (loe siit) pindadel molekule transportida. Lisaks kasutatakse neid rakkudes struktuuride ehitamiseks. Seni on teadlaste valmistatud transportöörid olnud passiivsed, nende edasi tagasi liigutamiseks on olnud tarviline jõu rakendamine.
Groningeni Ülikoolis valmistatud seade on esimene omalaadne, mis ei vaja tõukamist ega tõmbamist. Orgaanilisele süsinikraamile valmistatud seadmel on neli auto rattaid meenutavat rootorit, mis ühenduvad pikliku ”kere” külge süsinik kaksiksidemetega. Skanneeriva tunnelmikroskoobi teravikust kaksiksidemete poole saadetud elektronid põhjustavad sidemete katkemise ja pöörlemise, mis päädib sideme tekkimisega ratta uues pööratud asendis ja kogu seadeldise edasi liikumisega. Protsessi nimetatakse isomerisatsiooniks.
Seade suudab rootorite kiraalsuse (loe siit) muutmisega liikuda kahel viisil. Esimesel juhul järgib molekulaarmasin juhuslikku rada, teisel juhul liigub aga piki kindlat sihti.
Võrreldes varasemate sarnaste nanoseadmetega ongi suurimaks edusammuks liikumisele sihi andmine ja sihi suuna muutmine. Edasine töö seisneb teadlaste sõnul elektronallika asendamisega, sest põhimõtteliselt võib tunnelmikroskoobi elektronide joaga juhtida mistahes molekuli. Eesmärgiks on autonoomne kindlas suunas liikuv seadeldis.
Allikas: PhysicsWorld