Asher Peres, üks kvantinformatsiooniteaduse rajajatest, lõi 1999. aastal hüpoteesi, et positiivse osalise ümberpaigutusega (positive partial transpose) kvantseisundid ei saa kunagi viia mittelokaalsuseni. Uus Bristoli Ülikoolis läbi viidud uurimustöö võib selle pikaaegse hüpoteesi ümber lükata.
Mis puutub ruumi ja aega, trotsib kaasaegne füüsika meie intuitsiooni. Einsteini relatiivsusteooria kohaselt on aeg ja ruum on omavahel tihedalt seotud ning absoluutne aeg on illusioon. Kvantmehaanika ennustused on aga ehk isegi veel hämmastavamad kui relatiivsuse omad, kirjutab Physorg.com.
Kvantpõimumine. Pilt: http://milesmathis.com/entang.html
Lühidalt öelduna väidab kvantteooria, et kaks kokkupõimitud osakest käituvad ühe füüsilise objektina, sõltumata omavahelisest kaugusest. Mõne sellise osakese mõõtmisel kohandatakse samaaegselt ka kauge kaksiku olekut.
See efekt viitab kvant-mittelokaalsusele – tõsiasjale, et nende osakeste kohalike mõõtmiste tulemused on nii tugevas korrelatsioonis, et neid poleks võimalik saavutada ühegi klassikaliste süsteemide paariga, näiteks arvutitega. Võib öelda, et kvantosakesed eksisteeriksid justkui väljaspool aegruumi ning eksperimendid kinnitavad seda.
Vaieldavalt teooria kõige intuitsioonivastasema omaduse, kvant-lahutamatuse fenomeni mõistmine on tänapäevase füüsika üks peamisi väljakutseid. Üks võtmepunktidest on seejuures lahutamatuse esinemine kvantmehaanikas mitmesuguste vormidena. Teadlased on juba pikka aega püüdnud nende vormide vahelist suhet täpselt mõista.
Dr Tamas Vertesi Ungari Teadusakadeemiast ning Dr Nicolas Brunner Bristoli Ülikoolist kirjutasid hiljuti teadusajakirjas Physical Review Letters oma märkimisväärsest sammust selle eesmärgi saavutamise suunas. Nad näitasid, et põimituse nõrgim vorm – niinimetatud „seotud põimitus“ (undistillable entanglement) – võib viia kvant-mittelokaalsete korrelatsioonideni, mis on lahutamatuse tugevaim vorm kvantmehaanikas. Professor Pawel Horodecki väitis järgmist: „Põimituse on seesugustes süsteemises peaaegu „nähtamatu“, mistõttu on väga üllatav, et nad võivad mittelokaalsust näidata.“
1999. aastal professor Asher Peresi, ühe kvantinformatsiooniteaduse looja poolt esitatud hüpotees on seatud Dr Vertesi ja Dr Brunneri töö tõttu tugeva kahtluse alla.
Peresi väitel ei saa ajapeegeldusel teatud sümmeetriat omavad kvantseisundid, mida tuntakse osalise ümberpaigutamisena, mitte kunagi viia mittelokaalsuseni. Praeguseni on kõik selles vallas läbi viidud uurimustööd Peresi hüpoteesi kinnitanud. Vertesi ja Brunneri teadustöö aga tõestab lihtsa näite kaudu, et hüpotees osutub kolme või enama vaatleja kohalolekul valeks. Hetkel on teadmata, kas hüpotees kahe vaatleja puhul siiski paika peab.
Lisaks oma panusele kvantteooria aluste mõistmisele tõstatab käesolev teadustöö uudseid küsimusi kvantinformatsiooniteaduses. Eriti annab see alust arutlustele põimituse ja mittelokaalsuse rolli üle kvantinformatsiooni töötlemise ülesannetes, näiteks kvant-krüptograafias ja arvutustehnikas.
Teadusartikkel: „Quantum nonlocality does not imply entanglement distillability“
Ei tea, kas Anu ikka aru ka sai , mis kirjatüki sisu on. Häda on ju selles, et ainult kirjeldatakse . Keegi püstitas hüpoteesi ja keegi jälle arvas, et see on vale. Aga miks ja kuidas? Tõeline tänapäeva naised saunas rääkisid artikkel.
Kvantpõimitus on katseliselt tõestatud. Mida siin enam hüpoteetitada?