Arkansase ja Utah Ülikooli teadlased avastasid uue nanoosakeste ja nanokilede valmistamise meetodi, mida saaks kasutada paremate elektroonikaseadmete, biosensorite ja võimsamate mikroskoopide väljatöötamisel.
Kulla nanoosakesed.
Kiiremate, efektiivsemate ja töökindlamate elektroonikaseadmete valmistamine algab tegelikult molekulaartasemel, kus nanoosakesed, mis on inimsilmaga nägemiseks liialt väikesed, moodustavad seadme alustalad. Eesmärgi saavutamiseks uurivad teadlased ja insenerid pidevalt uusi materjale ja nende valmistamise meetodeid, kirjutab Physorg.com.
Antud uurimuses valmistatud nanoosakesed, mis koosnevad kullast ning mis sadestati erilises keemilises protsessis ränisubstraatidele, pole toksilised ning nende valmistamine on väga odav. Lisaks on neil osakestel teiste protsesside abil valmistatud nanoosakestega võrreldes paremad mõõtmed, tihedus ning homogeensus. Selle unikaalse sadestusmeetodi teiseks eeliseks on see, et selle abil saab kiiresti katta hapraid kolmemõõtmelisi ning sisemisi pindasid ümbruse tavatemperatuuril ning -rõhul, vajamata juhtivat substraati või kallieid keerukaid seadmeid.
,,Järjestikuste soojusprotseduuride abil tegime me ka kindlaks selle odava molekulilt-molekulile alt-üles lähenemise optilised ja struktuurilised omadused. Selle protsessi abil saab räniplaadi pinnale sadestada soojuslikult stabiilseid kulla nanoosakeste kogumeid,” lausus Keith Roper, artikli üks autoreid. ,,Skaneeriva elektronmikroskoopi ning aatomjõumikroskoobi abil tehtud pildid ja analüüs ütlesid, et saadud osakeste tihedused on seni suurimad. Meie meetod võimaldab muudega võrreldes ka protsessi kiiremat ettevalmistamist ning võimaldab nanoosakeste struktuuride otsest valmistamist 3D pindadele.”
Teadlaste unikaalne lähenemine on tegelikult varasema meetodi edasiarendus. Konkreetses protsessis sadestati lahuses olnud aatomid substraadile, mille pind oli tina suhtes väga tundlik. Teadlased kasutavad uudset pideva sadestuse meetodit ning kuumutavad sadestatud aatomeid seejärel, et muuta nanoosakeste ,,saarekesed” soovitud struktuurideks. Tulemuseks saadavad sfäärilised nanoosakesed võivad olla 5 kuni 300 nanomeetrise läbimõõduga.
Roperi sõnul viitavad mikroskoopilised fotod ja spektroskoopilised andmed sellele, et antud meetodi abil valmistatud üliõhukesed kiled on siledamad kui tavalised pihustamise või aurustamise abil saadud kulla kiled ning võivad seetõttu omada ka paremaid optilisi omadusi. Sellised kiled võiksid parandada näiteks fotoelementide efektiivsust. Lisaks võiksid siledamad õhukesed kiled parandada ka mitmete seadmete detekteerimispiire, tundlikkust ning fotovoolu.
Protsessi patent: “Method of making nanoparticles by electroless plating“
Leave a Reply