Roos, ükspuha mis selle nimi, lõhnab alati hästi, kuid kas on vahe, kuidas subatomaarset osakest nimetatakse?
Kuu alguses nõudsid füüsikakoosoleku korraldajad, et Higgsi osakest nimetataks hoopiski BEH-ks või skalaarbosoniks. See nimevahetus võib näida salajane, kuid see viitab keerulisele minevikule – ning ka eesolevatele muredele seoses selle avastaja nimetamisega, kui see üldse leitakse.
Et seda mõista, tuleks minna 50 aastat ajas tagasi. Nagu enamike teadusavastustega, siis ei lahendanud massi probleemi ainult üks pea. Chicago Ülikooli teadlase Yoichiro Nambu 1961. aastal esitatud töö viis ideeni, mille kohaselt massi andev väli mõjutas varast universumit, mis oli varem koosnenud vaid massitutest osakestest.
1964. aasta augustis silusid Brüsseli Vaba Ülikooli füüsikud Robert Brout ja François Englert (B ja E lühendis BEH) teooria üle ning publitseerisid detailse mehhanismi. Edinburghi Ülikooli teadlane Peter Higgs oli aga see, kes ennustas 1964. aastal otseselt selle osakese olemasolu, mida me praegu nimetame Higgsiks.
Need järjestikused sündmused kirjeldavad BEH bosoni võimalust. Kuid miks siiski muuta seda nime sel aastal? Paljud ütlevad, et see tuleneb sellest, et Englert oli Moriondis ning et organiseerijad ei tahtnud teda ärritada. Teised koosolekul osalenud olid aga nimemuutmise ettepaneku vastu, nende hulgas näiteks Michigani Osariigi Ülikooli füüsik Wade Fisher.
Fisheri sõnul jagunevad vaidlejad nelja peamisse gruppi: Higgsi toetajad, BEH toetajad, need, kes toetavad anonüümset skalaarbosonit ning need, kes hoopiski uut nime – BEHHGK boson. Viimane grupp, kuhu kuulub ka Fisher, tahab oma toetust avaldada teadlastele Dick Hagenile, Gerald Guralnikile ja Tom Kibble‘ile, kes publitseerisid massi andmise mehhanismi 1964. aastal.
Mõned usuvad, et neid füüsikuid ei saa käsitleda Brouti, Englerti ja Higgsiga samal tasemel, sest nende artikkel ilmus hiljem. Teised vaidlevad aga, et teadusajakiri Physical Review Letters kiitis artikli heaks juba enne, kui Higgsi artikkel ilmus. Guralnik kirjutas isegi artikli selle kohta, kuidas ta kuulis Brouti, Englerti ja Higgsi artiklist just siis, kui tema ja ta kolleegid oma artikli käsikirja ümbrikusse olid panemas. ,,Mitte ühtegi mõtet ega arvutust ei eemaldatud või lisatud,” kirjutas Guralnik. Ainud muutus, mille nad tegid, oli viidetes – miski, mida ta nüüd kibedalt kahetseb.
Nende kolme nime kõrvale jätmist BEH nimest peetakse mitmete poolt põlastavaks poliitiliseks väljaütluseks ning isegi veaks.
Teised viitavad aga asjakohasele viisile, millega osakesi nimetatakse. ,,See pole nagu elemendid, millede nimed kommitee väga hoolikalt välja valib,” ütles Nobeli füüsikapreemia laureaat Steven Weinberg, kes nimetas nõrka vastasmõju kandva Z bosoni.
Varsti võibki antud küsimus jõuda Nobeli preemia kommiteeni. Paljud nimetavad 2012. aastat Higgsi aastaks – siiski ei saa Nobeli preemiat jagada rohkem kui kolme inimese vahel (Brout ei kandideeri, sest ta suri kahjuks eelmisel aastal).
Seniks aga – kas BEH jääb külge? Fisher kahtleb selles. ,,Higgsi bosoni nime taga on liiga palju jõudu,” ütles ta. ,,Nobeli kommitee võib ka teisiti otsustada, kuid nemad pole ajaloolise täpsuse ainsad kohtunikud.”
Teadusartiklid:
“Dynamical Model of Elementary Particles Based on an Analogy with Superconductivity”
“Broken Symmetry and the Mass of Gauge Vector Mesons”
Leave a Reply