NASA Cassini kosmoselaev leidis Saturni kuu Titani „troopikas“ pikaajalisi metaanjärvi ja -lompe. Üks neist troopilistest järvedest paistab olevat umbes poole Utah’is asuva Suure Soolajärve suurune, sügavusega vähemalt 1 meeter. Cassini andmete analüüsi tulemusel tehtud avastus on ootamatu, sest mudelite abil on eeldatud, et pikaaegsed veekogud saaksid eksisteerida vaid Titani poolustel. Käesolev avastus avaldati teadusajakirjas Nature.
Kust aga tuleb vedelik nendesse veekogudesse? „Tõenäoline allikas on maa-alune veesoon,“ sõnas artikli juhtiv autor Caitlin Griffith. „Titanil võib oma olemuselt leiduda oaase,“ vahendab ScienceDaily.com.
Kauguses paistavad Saturni rõngad, kui Cassini kosmoselaev on suunatud Titani ja selle tumeda piirkonnaShangri-La poole. Pilt: NASA/JPL-Caltech/Kosmoseteaduste instituut
Arusaam järvede või märgalade moodustumisest Titanil aitab teadlastel saada teadmisi kuu ilma kohta. Kui Maal toimub veeringlus, esineb Titanil „metaaniringlus“, mille puhul ringleb vee asemel metaan. Titani atmofääris lagundab ultraviolettvalgus metaani, käivitades keeruliste orgaanilis-keemiliste reaktsioonide ahela. Kuid olemasolevate mudelite abil pole võimalik selgitada külluslikku metaanitagavara.
„Veesoon selgitaks üht problemaatilist küsimust metaani esinemise kohta, mis jätkuvalt väheneb,“ väitis Griffith. „Metaan paneb aluse Titani orgaanilisele keemiale, mis tõenäoliselt toodab huvitavaid molekule, näiteks aminohappeid – elu ehituskive.“
Titani globaalse ringluse mudelite abil on teoretiseeritud, et vedel metaan aurustub kuu ekvatoriaalpiirkonnas. Tuul kannab metaaniauru põhja- ja lõunapoolusele, kus metaan jahedamate temperatuuride tõttu kondenseerub. Kui metaan seejärel pinnale laskub, moodustab see polaarjärvi. Maal kantakse vett sarnaselt veeringluse abil edasi, kuid ka ookeanid transpordivad vett, toimides vastupidiselt atmosfääri mõjule.
Kõige uuemed Cassini visuaal- ja infrapunakaardistamise spektromeetri abil saadud mõõtmistulemused näitasid tumedaid alasid Shangri-La-nimelises troopilises piirkonnas – lähedal kohale, kus Euroopa Kosmoseagentuuri sond Huygens 2005. aastal maandus. Kui Huygens maandus, aurustas sondi lambist tulev soojus maapinnalt metaani, mis viitas sellele, et sond oli maandunud niiskele alale.
Visuaal- ja infrapunakaardistamise spektromeetriga mõõdetuna ilmnevad teatud alad tumedamatena siis, kui neis esineb vedelat etaani või metaani. Mõned neist piirkondadest võivad olla madalad lombid. Cassini radarkaardistaja on märganud järvi polaaralades, kuid pole avastanud ühtki järve madalatel laiuskraadidel.
Visuaal- ja infrapuna kaardistamise spektomeetriga avastatud troopilised järved on säilinud alates 2004. aastast. Vaid ühel korral avastati vihma sadamist ja aurustumist ekvatoriaalpiirkondades, ja seda ainult hiljuti ennustatud vihmase hooaja jooksul. Teadlased järeldavad seega, et järvi pole võimalik olulisel määral vihma abil metaaniga täiendada.
„Me mõtlesime esialgu, et Titanil on ulatuslikud luited ekvaatoril ja järved poolustel. Nüüd me teame, et Titan on keerulisem kui me eelnevalt arvasime,“ sõnas Cassini teadlane Linda Spilker. „Cassinil on endiselt mitmeid võimalusi lennata sellest kuust mööda, niisiis me ootame põnevusega selle loo detailide täienemist.“
Cassini-Huygensi missioon on koostööprojekt NASA, Euroopa Kosmoseaegentuuri ja Itaalia Kosmoseagentuuri vahel. NASA reaktiivkasutuse laboratoorium juhib missiooni NASA Teadusmissiooni direktoraadi alt. Visuaal- ja infrapunakaardistamise spektomeetri meeskond asub Arizona Ülikoolis.
Lisainfo: http://www.nasa.gov/cassiniandhttp://saturn.jpl.nasa.gov .
Teadusartikkel: „Possible tropical lakes on Titan from observations of dark terrain“
Leave a Reply