Vaatamata sellele, et teadlased väärtustavad pigem intelligentsust kui füüsilisi võimeid, on nad siiski väga võistlushimulised. Tõendeid selle kohta võib leida erinevatest teadusaladest erinevat auhindade näol. Selliseid auhindu jagatakse teadlastele, kes teevad oma erialal esimestena avastusi. Lisaks on populaarsed virtuaalsed võistlused, nagu näiteks kes suudab valmistada väikseima või suurima asja või siis aerografiidi juhul – kergeima. Selle võitja valmistas Kieli Ülikooli teadlasterühm. See põhineb süsiniknanotorudel ning on kõige kergem olemasolev tahkis.
Ülevaade erinevatest aerografiidi morfoloogiatest. Pilt: Adv. Mater., 24: 3486-3490.
Eelnevad võitjad aerogeel ja metallilised mikrovõrestikud polnud omal ajal mitte ainult kõige kergemad vaid ka oma suuruse kohta väga tugevad. Aerograafiit lööb neid mõlemas kategoorias. See pole mitte ainult väiksema tihedusega (0,2 milligrammi kuupsentimeetri kohta, vrdl 0,9) vaid ka tugevam – see suudab toetada endast 40 000 suuremat raskust. Ning kuna antud materjal koosneb peamiselt õhust (99,99%), saab seda ülipisikeseks kokku kortsutada, sest see taastab oma kuju koheselt ilma kahjustumata, kirjutab Physorg.com.
Kuna see uus võitja on neli korda kergem kui eelmine, tegelevad teadlased nüüd pingsalt selle rakenduste otsimisega. Hetkelootus on, et kuna antud materjal on ka hea elektrijuht, saaks seda kasutada uut tüüpi akudes või isegi superkondensaatorites.
Uue materjali valmistasid teadlased uut tüüpi üheastmelise CVD sünteesiprotsessi abil, mis põhineb vabalt muudetaval võrgustikul. Mustandina kasutatakse tsinkoksiidi, mis tähendab tegelikult seda, et teadlased leidsid grafiidi kasvatamiseks uue viisi, mille abil kasvavad väga õhukesed õõnsad süsiniknanotoru struktuurid, mis kokku moodustavad uut tüüpi materjali.
Huvitav on see, et kui seda materjali valmistada koguses, mis oleks palja silmaga näha, mis nende sõnul ka võimalik on, paistaks see kui must kägar käsnasarnast materjali. Lisaks ütlesid teadlased, et oma tööd ei alustanud nad eesmärgiga valmistada uut materjali, vaid et see oli nende töö loomulikuks tulemuseks. Algne töö teema oli uurida kolmedimensionaalsete ühenduslülidega süsinikstruktuure.
Teadusartikkel: “Aerographite: Ultra Lightweight, Flexible Nanowall, Carbon Microtube Material with Outstanding Mechanical Performance“